Параграф 1.1 (Maakaitse käsiraamat)

Sõda ja sõjapidamine

Ajalugu näitab väga ilmekalt, et sõdasid ei saa vältida. Niipea, kui riikide olulised huvid kokku põrkavad ja üldine olukord sõjaliseks tegevuseks on soodus, haaravad riigid oma poliitika jõulisemaks jätkamiseks relvad kätte. Eriti väikesele riigile miski ei garanteeri tema igavest julgeolekut sõdade vastu.

Kindral Nikolai Reek

Sõjast ja selles toimivatest jõududest on tarvis aru saada, et olla ise tugev ja tahtekindel ning luua kõige paremad taktikad, millega vastast võita. Kui võitleja, rääkimata juhist, ei saa sõja toimimise põhiprotsessidest aru või ignoreerib neid, ei saa ta olla edukas, sest siis rakendab ta oma plaane ja oskusi pimesi, kõrgemat eesmärki haaramata.

Sõja olemus

Peamine ettearvamatus sõjas on inimtahe.

Sir Basil L. Hart

Sõda ei ole kunagi ainult mehaaniline protsess mees mehe ja relv relva vastu, vaid eelkõige vägivaldne võitlus kahe vaenuliku, sõltumatu ja leppimatu inimtahte vahel, kus kumbki pool püüab oma tahet teisele peale suruda. Seetõttu on oluline meeles pidada, et vastane ei ole elutu objekt, vaid sõltumatu ja elus jõud, kellel on oma eesmärgid ning plaanid. Kui meie püüame talle oma tahet peale suruda, siis hakkab ta vastu ja otsib võimalusi oma tahet meile peale suruda. Inimtahe, mida toetab hea juhtimine, on sõjas kõige suurem jõud. Ükski tehniline arendus või teaduslik arvutus ei vähenda inimtahte mõju sõjas. Iga doktriin, käsiraamat, käsk või arvestus, mis püüab taandada sõjapidamise vaid vägede arvukusele, relvastusele ja varustusele ning eirab inimese tahte rolli, on vältimatult ekslik.

Sõda on eelkõige vägivaldne võitlus kahe vaenuliku ja leppimatu inimtahte vahel

Sõda algab siis, kui kõik mittevägivaldsed võimalused on otsa saanud ja jäänud on vaid jõu kasutamise väljavaade, et panna teine pool oma tahtmise järgi käituma. Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, nagu kirjutas Karl von Clausewitz.

Sõja eesmärk

Sõja eesmärk ei ole vastase tapmine. Sõja eesmärk on saavutada olukord, kus vastane loobub oma plaanist (meile kahju teha, meid karistada või okupeerida) ja meie saavutame oma kõrgeima eesmärgi (jääme vabaks ja vastase tekitatud kahju on minimaalne). Tapmine kui meetod on aga tõhus vahend selle eesmärgi saavutamiseks, sest inimese suurim hirm on surmahirm. Surma kartuses annab ta järele oma eesmärkides. Võidab lõpuks see, kelle tahe jääb peale, kelle hirm vastase ees on väiksem. Ajaloos on olnud palju lahinguid, kus vastane on alistatud ühegi tapmiseta tema hirmude, mitte ebapiisava füüsilise lahingujõu tõttu.

Sõja eesmärk on saavutada olukord, kus vastane loobub oma plaanist

Sõda käib alati inimeste meeltes, sest ükski sõdur ei astu sammu edasi, ükski relv ei lase, tank ei ründa, lennuk ei pommita ilma inimese otsuseta. Samuti ei taandu ükski üksus ega anna alla ilma inimese otsuseta seda teha. Seega, kõige haavatavam ja peamine sihtmärk sõjas on vastase meel, mitte tema relvastus, masinad või ehitised. Kui sa murrad vastase tahte vastu hakata, võidad nii lahingud (taktikalisel tasandil) kui ka kogu sõja (strateegilisel tasandil). Selle saavutamiseks on vaja eelkõige meelekindlust, vaprust ja leidlikkust (moraalsed tugevused); tarkust, oskusi ja tehnilist taipu (mentaalsed tugevused) ning eelmisi tugevusi toetavaid vahendeid: relvi, lahingutehnikat ja varustust (tehnilised tugevused).

Sõja kui nähtuse olemus pole ajastute vältel muutunud. Kuigi sõja alustamise põhjused ja ettekäänded võivad vahelduda, on sõja üldine eesmärk ja selles osalejaid mõjutavad tegurid alati samad. See on pidev vastastikune kohanemine, andmine ja võtmine, tegevus ja vastutegevus.

Sõjapidamine kui protsess ehk see, kuidas sõdu peetakse, on aga ajas muutuv. See sõltub peamiselt taktikate, relvastuse, logistikavõimaluste ja varustuse arengust. Sõjapidamine on tegevus, et sõja eesmärki saavutada ja teha seda võimalikult kokkuhoidlikult, oma inimesi ja vahendeid säästes. Sõjapidamises kui pidevas tegevuses mõjutavad iga võitlejat sõja tegurid, mis lähtuvad võitlejast endast, vastasest ja keskkonnast.

Sõda on...

  • vägivaldne võitlus.
  • jõu kasutamine, et panna teine pool oma tahtmise järgi käituma.
  • heidutus.

Sõja eesmärk on...

  • vastase tapmine.
  • saavutada olukord, kus vastane loobub oma plaanist.
  • saavutada vabadus.

Sõja tegurid

Sõjas mõjuvad kõigile osalistele mitmed füüsilised ja psühholoogilised tegurid. Nendest arusaamine aitab nende negatiivsest mõjust üle olla ja saavutada eelist vastase ees, kes ei suuda nende teguritega sama hästi või paremini toime tulla. Veelgi enam, meie pidev ülesanne on suurendada nendesamade tegurite negatiivset mõju vastase ridades.

Peamised sõjas võitlejat ja üksusi mõjutavad tegurid on järgmised.

Teadmatus

Kõik tegevused sõjas toimuvad teadmatuse atmosfääris ehk „sõja udus“. Mõlemad pooled püüavad vähendada oma teadmatust, kogudes luureandmeid ning analüüsides ja sünteesides vastase võimalikke tegevusi. Siiski peavad kõik sõjas osalejad leppima sellega, et kunagi ei saa olema täielikku teadlikkust ei hetkeolukorrast ega ammugi mitte tulevikust. Seda enam tuleb enda tegevusi ja plaane teise poole eest varjata. Selleks kasutatakse varjamist, maskeerimist ja pettetegevusi. Teadmatus sunnib võitlevaid pooli riske võtma, sest vaatamata ideaalse teadmise puudumisele ei saa paigal seistes ja oodates sõjas edukas olla. Sõjas on risk normaalne ja vältimatu nähtus.

Võimalused

Teadmatus loob ka positiivseid võimalusi. Võimalused on sündmuste soodsad pöörded, mida ei saa mõistlikult ette näha või mille üle pole kummalgi poolel kontrolli. Võimalused tuleb ära kasutada. Samas, haarates võimalusest koondada oma põhipingutus ootamatult avastatud vastase nõrga positsiooni vastu, peab juht arvestama ka riskiga, et tema üksus võib sattuda hoopis surmalõksu vastase näiliselt nõrga positsiooni sügavuses. Juht kasutab sellises olukorras hinnangu andmiseks ja otsuse tegemiseks oma kogemusi ja tunnetust ehk vaistu ning planeerib tegevused sellise riski maandamiseks.

Korratus

Sõda ei toimi kunagi korrapäraselt. Sõjas muutub enamik plaane kehtetuks, juhtnööridest saadakse valesti aru ja side katkeb. Korratus süveneb ajas. Muutuv olukord paneb võitlejaid improviseerima, kuni tegevus ei vasta enam algsele plaanile. Sõjas ei saa keegi kunagi omada detailset kontrolli üksikute sündmuste üle. Pigem peab üritama kontrollida sündmuste üldist kulgu. Edu saavutamiseks peab olema võimeline tegutsema korratuse tingimustes. Tuleb otsida võimalusi korratust ise luua ja kasutada seda relvana vastase vastu.

Hõõrdumine

Hõõrdumine on jõud, mis avaldab igale tegevusele takistust ja neelab energiat. See teeb lihtsad asjad raskeks ja rasked asjad võimatuna näivaks. Hõõrdumised võivad olla vaimsed, nagu otsustamatus, või füüsilised, näiteks vastase tuletegevus takistusel, mis on vaja läbida. Sõjas osalejate eesmärk on hõõrdumisest sõltumata võidelda edukalt. Suurim jõud sellest üle olla peitub vaimu ja tahte tugevuses (moraalne jõud). Püüdes üle olla enesele toimivatest hõõrdumistest, peab suurendama hõõrdumist vastases, et nõrgestada tema tahet võidelda.

Voolavus

Iga sündmus sõjas on teatud tingimuste koosmõju ajutine tulemus, mis loob uued probleemid ja nõuab uusi lahendusi. Seega ei saa ühtegi episoodi sõjas vaadata eraldiseisvana. Sõda on voolav nähtus ja nõuab seetõttu paindlikku lähenemist. Edu sõltub suutlikkusest kiiresti kohaneda muutuvate oludega ja aktiivselt kujundada sündmusi oma kasuks.

Keerukus

Sõjategevus koosneb arvukatest individu­aalsetest, ent omavahel seotud otsustest. Iga sõjas võitlev üksus on osa suuremast ja peab ühise eesmärgi saavutamise nimel teistega (ka mittesõjaliste osalistega) koostööd tegema. Samuti peab iga võitleja ja üksus tulema toime teadmatuse, korratuse ja muu hõõrdumisega. Seda tehes avaldavad nad samade tegurite kaudu mõju teistele üksustele lahinguväljal, nii omadele kui vastastele. Sõjapidamine ei ole ühe ja monoliitse keha tegevus, vaid paljude individuaalsete otsuste summa. Püüdlused sõjalisi operatsioone täiuslikult tsentraliseerida ja ühe otsustaja kontrolli rakendada on vastuolus sõjale omase keerukusega.

Vägivald ja surmahirm

Vägivalda kasutades või vägivallaga hirmutades sunnitakse vastast oma tahet täitma. Vägivald on oluline sõja element, selle tagajärjeks on verevalamine, kannatus ja häving. Vägivaldsuse tõttu on oht alati esindatud. Oht loob hirmu, millel on oluline mõju võitlusvõimele. Kõik tunnevad hirmu, see on normaalne. Juhid peavad õppima hirmu haldama ja olema valmis sellega tegelema. Hirmust saab üle olla vaprusega. Vaprus ei ole hirmu puudumine, vaid tugevus hirmust üle olla. Seetõttu on just juhtidel suur vastutus luua üksustes sisemine usaldus, tugev moraal ja ühtsustunne, sest vaid need omadused kasvatavad vaprust ning enesekindlust.

  • Oma plaane varjatakse ja maskeeritakse, et vastane oleks.
  • Teadmatus loob ka positiivseid.
  • Sõda ei toimi kunagi.
  • Püüdlused sõjalisi operatsioone täiuslikult tsentraliseerida ja ühe otsustaja kontrolli rakendada on vastuolus sõjale omase .
  • Hirmust saab üle olla .

Sõjas toimivad jõud

Sõjas ja sõjapidamises toimivad kolm erinevat, kuid seotud jõudu (ehk ka komponenti).

  1. Füüsiline ehk kehaline jõud on selgelt nähtavad ja mõõdetavad asjad ning seisud, nagu tehnika ja varustuse hulk, võitlejate arv, langenud, haavatud, väsimus, üksuste liikumiskiirus jne. Kõik, mida saab suhteliselt selgelt mõõta ja millega saab otseselt mõjutada vastast.
  2. Mentaalne ehk mõistuse jõud on juhtide ja võitlejate haridus, oskused ja kogemused. Ka see on teatud maani mõõdetav, kuid juba tunduvalt keerulisem. Intellektuaalne jõud on see, mille abil inimene oskab edukalt rakendada füüsilist jõudu.
  3. Moraalne ehk psühholoogiline jõud on kõige keerulisem mõista ja mõõta. See koosneb emotsioonidest, nagu võitlustahe, kodumaa-armastus, vaprus, eneseohverdus jne. See on see, mida võitleja ja juht suudab otsustada ja täide viia. Seda jõudu ei saa selgelt mõõta ega millegagi garanteerida. Samuti ei ole see jääv suurus, vaid võib muutuda aja jooksul nii füüsiliste kui intellektuaalsete mõjutuste tõttu. Samas on just see jõud sõjapidamises, nagu igas muuski inimtegevuses, kõige olulisem. Kui kaob moraalne jõud, muutuvad ka füüsiline ja intellektuaalne jõud kasutuks.
        • Väljaõpe ja arendus­tegevus
        • Osalejad
        • Seadus­andlus ja reeglid konflikti ajal
        • Oskused
        • Jätku­suutlikkus
        • Moraal­sed väärtused
        • Üldrahva­liku vastu­panu filosoofia
        • Ühtsus­tunne
        • Vahendid
        • Konflikti mõist­mine
        • Moti­vatsioon
        • Võime arendus

        Üksuse moraalne jõud on sidusus ehk ühtsus. See on võitlejate isiklike moraalsete jõudude summa, mille tekkimise eelduseks on usaldus juhtide ja kaasvõitlejate vahel. Kui kaob usaldus, laguneb sidusus. Kui laguneb sidusus, kustub üksuse võitlusvõime. Seega, vaatamata paljudele erinevatele teooriatele on sidusus iga üksuse raskuskese, tema võitlusvõime allikas. Sidusust peame oma üksustes kõigi vahenditega kaitsma ja vastase üksustes kõigi oma tegevustega ründama.

        Manöövri põhimõtted

        Lahinguid võidetakse tapmise ja manöövriga. Mida parem kindral, seda rohkem panustab ta manöövrisse ja seda vähem nõuab ta tapmist.

        Sir Winston Churchill

        Sõjategevused jaotuvad põhimõtteliselt kaheks – kurnamine ja manööver.

        Kurnamine otsib võitu vastase elavjõu ja vahendite füüsilise hävitamisega ülekaaluka tulejõu ja massi abil. Kurnamislahingut iseloomustavad otserünnakud vastase tugevuste vastu, kaitsepositsioonide jäik hoidmine ja nende tõttu tihti ka suur inimelude ohverdamine.

        Eesmärk on lämmatada vastane massiga, sageli nõustudes ise suurte kaotustega kurnamist läbi viies.

        Manööver otsib võimalust mööduda vastase tugevusest ja rünnata tema lahinguvõimet kooshoidvat „süsteemi“, kasutades oma tugevusi tema nõrkuste vastu. Manöövri edu sõltub vastase süsteemi mõistmisest. Manööver ei ole vaid tuli ja liikumine või võimsama lahingutehnika omamine – see on targa juhtimise ja võitlemise kunst. Vaid manöövervõitluse hea valdamine võimaldab väiksemal üksusel võita suuremat.

        Manööver tähendabki eelkõige initsiatiivi haaramist, et saavutada oluline eelis vastase ees. Ajaliselt tuleb tekitada kiirem tegevuste tempo kui vastasel. Põhipingutus tuleb koondada vastase nõrkuste ehk haavatavate kohtade vastu. Rünnata tuleb alati üllatades ja kiirelt, valides parima aja, koha ning viisi, mis halvab vastase võitlusvõime. Hea manööver kahjustab vastase üksuse sidusust ehk tema moraalset tugevust, et halvata tema vastupanuvõime ning seeläbi muuta ta füüsilised ja mentaalsed tugevused tarbetuteks.

        Alljärgnevad põhimõtted on olulised kõigile üksustele lahingu­väljal, sõltumata nende suurusest ja ülesandest.

        NB!

        Ei ole olemas puhast lähenemist – iga manööver sisaldab kurnamise elemente ja kurnamislahing manöövrit. Iga pealik peab ise leidma parima vahekorra nende kahe lähenemise vahel.

        Initsiatiiv

        Kõik tegevused sõjas põhinevad kas initsiatiivi haaramisel või vastase initsiatiivile reageerimisel. Haarates ise initsiatiivi, dikteerime meie lahingu tingimused. Ainult initsiatiiv võimaldab meil oma tahet vaenlasele peale suruda. Oodates vaid vastase käiku, oleme reageerivas rollis ja loovutame initsiatiivi vastasele. Initsiatiivi luua ja hoida on iga pealiku ning võitleja kohustus. Initsiatiiv tähendab pidevat paremate ja soodsamate võimaluste otsimist ülesande täitmiseks. Initsiatiivi loomiseks on vaja anda alluvatele selged eesmärgid ja tegevusvabadus nende saavutamiseks. Initsiatiiv on tegevuste tempo saavutamise võti.

        Tempo ja kiirus

        Tempo on võime kiiresti ja lakkamatult tegutseda, jätmata vastasele aega hingetõmbeks, enda kogumiseks ja puhkuseks. Meie pealesunnitud tempo rikub vastase plaanid ja sunnib teda pidevalt uuesti oma plaanidega alustama, mis koormab lõpuks tema juhtimissüsteemi üle. Tempo kurnab vastase moraali, vähendades sellega ta sidusust ja võitlustahet. Kiirus on üksikute tegevuste hoogsus nii ajas kui ruumis. Rünnak peab olema kiire ja peatumatu, et vastane ei toibuks teda tabanud löögist ega jõuaks oma võitlustahet koguda.

        Otsustustsükkel ehk VOOT-ring

        VOOT (vaatle-orienteeru-otsusta-tegutse) on otsust kujundav protsess iga pealiku ja võitleja peas. Võitluses võidab see, kes tsükli kiiremini läbib, ja just see protsess on tempo ja kiiruse saavutamise aluseks. Iga konfliktiosaline alustab kõigepealt olukorra vaatlusega. Ta vaatleb ennast, oma füüsilist ümbrust ja oma vastast. Selle vaatluse põhjal teeb ta olukorrast mõttelise kuvandi, analüüsib olukorda kogutud info põhjal ja sünteesib ehk loob võimalused vastasega tegelemiseks – nõnda ta orienteerib ennast lahendusele. Loodud lahenduse põhjal teeb ta otsuse. Seejärel viib ta otsuse ellu ehk tegutseb. Kuna alati tuleb eeldada, et tegevus muutis olukorda, vaatleb ta jälle ja alustab kogu protsessi uuesti ja uuesti. See on alateadlik tegevus. Kui üks konfliktiosalistest läbib VOOT-ringi ja tegutseb seetõttu pidevalt kiiremini kui teine, saavutab ta suure eelise. Ajaks, mil aeglasem pool tegutseb, teeb kiirem pool midagi uut ja ootamatut ning aeglasema poole tegevus on haavatav või kasutu. Ehkki vastane püüab teha midagi toimivat, on iga tema tegevus eelnevast veel kasutum, ta jääb oma tegevustes järjest rohkem maha ning kulutab oma energiat ja varusid eesmärke saavutamata. Manööver tähendab vastase haaramist oma otsustustsüklisse, olles temast pidevalt kiirem, tema otsustest ja tegevustest ees. See lõhub vastase sidususe, kuni ta ei suuda enam tõhusalt ja organiseeritud jõuna võidelda. Siis satub meie VOOT-tsüklisse haaratud vastane paanikasse või muutub passiivseks. Ründajale on see ideaalne tulemus, sest paanikas või passiivse vastase saab hävitada, kinni võtta või põgenema sundida väikseimate kaotustega oma jõududele.

        Põhipingutus

        Kuna sõjapidamine on voolav nähtus, tuleb oma lahingujõud koondada otsustavasse kohta igel ajahetkel. Seal saab olema kogu operatsiooni põhipingutus. Kiiruse ja lahingujõu koondamise kombineering annab löögile šokiefekti. Põhipingutuse eesmärk on murda vastase vastupanu ja pöörata edu enda kasuks. Pealik määrab alati üksuse, kes on peamine põhipingutuse sooritaja kindlal ajal kindlas kohas.
        Vahendid on alati piiratud. Seepärast pead otsustama, mida kavatsed teha, et kasutada neid tõhusalt, paigutades nad sinna, kus neist on kõige rohkem kasu – vastase nõrkuse vastu. Nii tegutsedes hoiad oma eesmärki ja üksust, ei hajuta ega kaota neid, mis võib kergesti juhtuda, kui paiskad nad vastu vastase tugevusi.
        Põhipingutus on kõige olulisem tegevus kogu ülesande vältel ja pealik on ise alati seal. Kui pealik isiklikult ei juhi põhipingutusüksust, siis tagab ta selle lähedusest jooksvalt kogu toetuse, mis tal kasutada, et põhipingutusüksus saavutaks ülesande kõige olulisema eesmärgi. Kõik teised üksused toetavad põhipingutusüksuse tegevust. Põhipingutus võib ülesande käigus liikuda ühelt üksuselt teisele, pidades silmas kogu ülesande peamist eesmärki

        Tugevused ja nõrkused

        Tugevused ja nõrkused ehk „pind ja praod“. Manöövriga rünnatakse vastase haavatavust ehk nõrkust, „pragu“ tema tugevuses ehk „pinnast“. Selleks võib olla rünnak tema positsioonile, kust ta ei ole lähenemist eeldanud, kuhu ta on jätnud nõrga kaitse ja kustkaudu ründaja vastu ei ole ta valmis tegutsema. Vastase nõrkuseks on ka tehnika ja logistika, mis on talle lahingujõu tagamiseks oluline, kuid kehvemini kaitstud. Kui hävitada vastase side, kütuse- ja laskemoonavarud, muutuvad tema tugevalt kaitstud lahingumasinad kiiresti tarbetuks vanarauaks. Nõrkus võib avalduda nii ajas kui maastikukohas. Nõrkuse vastand on tugevus ehk vastase hästi kaitstud positsioon, millega vastakuti minekut peame vältima. Nõrkus on alati ajas muutuv ja seda saab ka ise tekitada näiteks pettemanöövriga. Petterünnak laagri ühes servas võib koondada vastase tähelepanu ja tugevdused sinna, jättes nõrgalt kaitstuks meie tegelikult valitud ründepunkti, kuhu kavatseme suunata põhipingutuse. Samal ajal kasutab ka vastane sõjakavalust ja püüab meid läbi näha. Näiline nõrkus võib olla hoopis lõks. Pealik kasutab oma kogemusi ja sisetunnet nii nõrkuse kui lõksu äratundmisel.

        Rekke juhtroll

        Selleks, et edukalt leitud või loodud nõrkusi õigeaegselt ära kasutada, tuleb anda oma rekkele juhtroll. Vaid nii saame rünnata vastase nõrkust enne, kui ta suudab selle likvideerida. Ainult oma reke saab leida ja kinnitada nõrkust vastase positsioonis või tugikohas. Pealik või kõrgem staap võib seda eeldada kaardirekke vm kaudse tuletuse põhjal, kuid kinnitada saab seda vaid oma rekkeüksus vahetus kontaktis vastasega. Pealik peab olema valmis kiirelt oma plaani muutma ja üksused ringi suunama, kui reke kinnitab hoopis uue koha sobivaks läbimurdeks.

        Detsentraliseeritus ehk hajutatud juhtimine

        Hea lahingutempo saavutamiseks ja toimetulekuks kõigi lahingutegevust takistavate teguritega peab juhtimine olema võimalikult detsentraliseeritud ehk hajutatud. Allüksuste pealikud, igal tasandil, peavad olema suutelised haarama initsiatiivi ja langetama iseseisvaid otsuseid, mis on kooskõlas kõrgema pealiku tahte ja eesmärgiga. Alluvate liigne kontrollimine aeglustab tempot ja pärsib initsiatiivi: oluline on kiirelt reageerida kiirelt muutuvale olukorrale, mitte iga sammu kontrollida – usalda oma alluvaid! Hea pealik asendab kontrolli juhendamise ja toetusega. Kontrollida tuleb sündmuste üldist kulgu, mitte iga liigutust, mida alluv üksus teeb. Juht ei tohi ennast detailidega killustada, et mitte kaotada keskendumist kogu üksuse eesmärgi saavutamisele. Kõrgema pealiku heakskiidust ülemäära sõltuvad allüksuste juhid ei saa muutuvale olukorrale paindlikult reageerida ja kaotavad initsiatiivi.

        Üllatus, julgus ja agressiivsus

        Me saavutame üllatuse, lüües vastast ajal, kohas või viisil, milleks ta valmis ei ole ja mida ta ei oska oodata. Üllatus tekitab segadust ja paanikat. Segadus tekitab seisaku vastase vastutegevuses, mis annab meile ajalise eelise oma plaani elluviimiseks. Paanika viib allaandmise või põgenemiseni. Üllatus on alati ajaliselt piiratud loetud sekunditega ja seetõttu tuleb hetke maksimaalselt ära kasutada. Julgus on kõhklematus viia alustatu lõpule, et saavutada seatud eesmärk. Agressiivsus on kindlameelne, jõuline ja vägivaldne tegutsemine vastasega lähikontaktis olles, et tekitada temas kõhklust ja hirmu, mis segab tema keskendumist vastuhakule ja murrab ta võitlustahte.

        Otsustavus

        Iga tulemus lahingus on otsuste või otsustamata jätmiste tulemus. Otsustamata jätmine kõhkluse tõttu on allaandmine, sest sellega anname initsiatiivi vastasele üle. Tegevuse edasilükkamine mingil kindlal põhjusel on aga otsus. Igasugune otsus, ka otsus, mis hiljem osutub halvaks, on parem kui otsustamata jätmine. Otsustamine eeldab julgust, olukorra mõistmist, kuid ka loomingulisust lahenduskäigu väljatöötamisel. Need võimed tulenevad kogemusest, haridusest ja loomulikust intelligentsusest.

        Juhi kavatsus

        Juhi kavatsus ehk juhi tahe. Juhi kavatsus aitab allüksustel mõista nende rolli ja olulisust kogu üksuse eesmärgi saavutamisel. Juht peab ülesande eesmärki selgelt ja lihtsalt väljendama, et iga üksuse liige saaks aru, mis on vaja saavutada. Oma kavatsuses kirjeldab juht taktikat, kuidas üksus ülesande täidab. Samuti esitab juht piirangud: mis kindlasti juhtuda ei tohi; mis võiks rikkuda kas oma või kõrgema eesmärgi saavutamise. Samas ei lasku ta ebaolulistesse detailidesse, mis pärsiksid alluvate pealike initsiatiivi ja loomingulist lähenemist nende oma osa kavandamisele üksuse koosseisus. Pealik peab veenduma, et alluvad on tema kavatsusest aru saanud nii, nagu tema eesolevat ülesannet ette kujutas.

        Ülesandekeskne juhtimine ja taktika

        Ära kunagi ütle inimestele, kuidas asju teha. Ütle neile, mida on vaja teha, ja nad üllatavad sind oma leidlikkusega.

        Kindral George S. Patton
        1. Ülesandekeskne juhtimine (ingl mission command, sks Auftragstaktik) järgib märksõnu: juhenda, jälgi, toeta. See hõlmab ja ühendab kõik eelmainitud manöövri põhimõtted ühtseks tervikuks. Ülesandekeskne käsk on hajutatud juhtimise võtmeelement, mis on vajalik kiireks otsustustsükliks. Ülesandekeskne käsk selgitab alluvale pealikule, mida kõrgem pealik soovib saavutada. See on põhiülesanne. See jätab alluvale vabaduse, kuidas seda täita. Juhul, kui alluva olukord muutub, teeb ta siiski kõik vajaliku kõrgema pealiku kavatsuse saavutamiseks. Ta informeerib pealikut oma tegevusest, kuid ei oota luba tegutsemiseks.

          Ü​lesandekesksetest käskudest võiks mõelda kui lepingust pealiku ja alluva vahel – alluv lubab teha kõik mis võimalik pealiku kavatsuse täideviimiseks ning pealik annab talle selleks tegevusvabaduse ja kogu toetuse, mis saadaval.
        Ü​lesandekesksest juhtimisest lähemalt

        Kõik pealikud ja võitlejad peavad jagama ühist arusaama ülesande eesmärgist, kõrgema pealiku kavatsusest, põhipingutusest ja piirangutest. Seega, juhtimise peamine tähendus on selgete ja alati eesmärgistatud juhiste andmine alluvatele, jättes neile piisavalt tegevusruumi initsiatiivi loomisel ja vastutuse võtmisel. Selline lähenemine on peamine usalduse õhkkonna ja sidususe looja.

        ​Juhtimise teine element on jälgimine. Juhendamist toetav jälgimine on diskreetne kontrollimine vaatluse ja kuulamise abil. Selle asemel, et nõuda perioodiliste ettekannete tulva, väljendub pealiku jälgimine juhtimises eesliinilt ja raadiojälgimises „vaikimine on nõusolek“, et olla kursis taktikalise olukorraga. Kui pealik on lubanud alluvatel lahingut pidada, sekkub ta ainult selleks, et tekkinud šansse ära kasutada, põhipingutust muuta või toetust korraldada. Pealik ei pea teadma iga detaili alluva üksuse olukorras, seega ei ole tarvis nõuda ettekandeid, mis tegelikult lahingu käigule uut väärtust juurde ei anna. Väärtusetud ettekanded raiskavad tegutseva üksuse aega ja hajutavad selle pealiku keskendumist ülesandele. Pealik laseb alluvatel tegutseda. Alluvad peavad ise teadma ja tunnetama, millal on õige aeg tekkinud olukorrast teavitada.

        ​Jälgimise raames peab juht tagama järelevalve, et kästud ülesanded saavad täidetud ja üksused tegutsevad kooskõlas tema seatud eesmärgiga. Alluvad on kõigest inimesed, kes võivad unustada ja eksida. Pealik ei saa lubada vigade juhtumist, mis seavad ohtu üksuse ülesande täitmise või põhjustavad võitlejate hukkumise. Pealiku kohus on veenduda, et tema antud juhised ja käsud on nõutud tasemel täidetud, ja ta peab tegema parandusi, kui ilmnevad vajakajäämised.

        ​​Juhtimine hõlmab ka kogu vajaliku toetuse tagamist. Pealik on alati oma põhipingutusüksuse lähedal, et saada parim ülevaade ülesande edenemisest. Selle tulemusel juhendab ta toetavate üksuste tegevusi viisil, mis loob parimad võimalikud tingimused põhipingutusüksuse edenemiseks. Selleks võib olla kattetule suunamine, toetusüksuse positsiooni muutmine, reservi kaasamine, kaudtule tellimine ohtlikule tiivale, käsk tuua järele lisalaskemoona jms. Pealiku roll ülesande täitmisel on juhendada kõiki allüksusi parimale võimalikule ning üksteist toetavale koostööle, nähes ette olukorra muutusi ja andes juhiseid vajalikeks muudatusteks esialgses plaanis.

        Ülesandekeskse juhtimise filosoofia peab läbima juhtimise kõiki tasandeid. Alluvatele pealikele tuleb anda võimalikult suur tegevusvabadus ja piirata neid ainult seal, kus piirangud on vajalikud operatsiooni kooskõlaks allüksuste vahel ja teiste üksustega.

        ​​Piiranguid on kahte liiki: kohustavad ja keelavad. Vormilt on piirangud näiteks kehtestatud ajapiirid teatud tegevuste tegemiseks või tulemi saavutamiseks, üksuse tegutsemisala piirid, sihtmärgid ja suunad operatsiooni kilel, kästud raadiovaikus jne.

        ​​Iga piirang peab omama selget eesmärki ja pealik peab alati kontrollima, kas need toetavad nii oma kui kõrgema üksuse ülesande täitmist. Kui plaanitud või antud piirang ei läbi seda testi, siis piirab see tarbetult üksuse tegevusvabadust ja selline piirang tuleb tühistada.​​

        1. Ülesandekeskne taktika põhineb eelkirjeldatud juhtimisstiili rakendamisel ülesande täitmiseks. Selle edukuse alused on initsiatiiv, kujutlusvõime ja leidlikkus. Initsiatiiv peab alati toetama pealiku tahet, mitte üksnes soovi iseseisvalt tegutseda. Kujutlusvõime tuleneb tunnetusest ja kogemusest: mida vastane sellises olukorras järgmiseks teeb; kas sellest suunast üllatan teda; kui olukord muutub ja ma teen midagi muud, kas see toetab pealiku seatud eesmärki jne. Leidlikkust tuleb kasutada kiirema ja säästlikuma viisi leidmiseks seatud eesmärkide saavutamiseks – parim tulemus energiat ja elusid tarbetult kulutamata.
        Ülesandekesksest taktikast lähemalt

        ​​Ülesandekeskne taktika nõuab, et pealikud õpiksid mõtlema, kuidas parimal võimalikul viisil eesmärk saavutada. See juhtimisstiil väärtustab olukordi, kus alluv pealik või võitleja on tihti ainuke informeeritud isik konkreetses kohas, kus tuleb otsus vastu võtta. Juhendatuna ülesande eesmärgist, pealiku tahtest ja operatsiooni kavandist, suudab ta teha õige otsuse.

        Taktika ise on vaimne protsess, mis hõlmab lisaks erinevate liikumiste, tehnikate ja relvade kombineerimisele ka mõistlikku põhjendust, miks pealik valib just need kindlad tegevusviisid, lähenemissuunad ja ajad.

        Taktika on seega kolme elemendi: tegevusviiside ehk tehnikate, hariduse ja tunnetuse kombinatsioon läbi kolme vaimse „filtri“ või pidepunkti: ülesandekeskne juhtimine, põhipingutuse määramine ning vastase tugevuste ja nõrkuste tundmine, et luua ainulaadne käsitlus konkreetsest vastasest, ajast ja kohast.

        Suhteline ülekaal

        Positsioonid on harva kaotatud sellepärast, et need on hävitatud, kuid peaaegu alati sellepärast, et ülem on otsustanud oma peas, et positsiooni ei saa enam hoida.

        Kindral Alexander A. Vandergrift

        Sõjas on vastase võitmiseks alati tarvis saavutada ülekaal tema kahjuks. Klassikaliselt väljendub see suhtarvudes – rünnatakse minimaalse ülekaaluga 3 : 1, eelistatult siiski 5 : 1. Linnalahingutes on tavapärane, et suhe peaks olema 10 : 1 ründaja kasuks. See on siiski vaid mehaaniline arvutus, mis ei pruugi arvestada peale füüsiliste jõudude ka mentaalsete ja moraalsete jõududega. Just kahe viimasega võib väiksem üksus lüüa suuremat ja saavutada edu. See on riskantne, kuid võimalik suhtelise ülekaalu saavutamise kaudu.

        Suhteline ülekaal on olukord, mis tekib siis, kui tavaliselt väiksem üksus saavutab otsustava eelise suurema või hästi kaitstud vastase ees. Selleks, et saavutada suhteline ülekaal, on tarvis vaprust, julgust ja visadust – moraalset jõudu. Teisalt, kui suhteline ülekaal on kaotatud, on seda raske tagasi saavutada ja tugevam pool haarab initsiatiivi.

        Suhtelise ülekaalu saavutamiseks on kuus olulist põhimõtet, mis on omavahel seotud ja üksteist toetavad: üllatus, lihtsus, julgeolek, harjutamine, kiirus ja eesmärk.

        Üllatus

        Üllatus tähendab vastase tabamist ootamatult siis, kui ta selleks kõige vähem valmis on. Üllatus saavutatakse pettetegevusega, ajastusega ja vastase haavatavuste ra kasutamisega. Pete kas suunab vastase tähelepanu eemale ründavalt üksuselt või viivitab tema vastutegevust piisavalt, et meie ülesanne saaks täidetud. Siiski, liigne toetumine pettetegevusele ei kindlusta edu, sest ka vastane ei ole rumal. Rünnaku aeg on üllatuse saavutamisel üks võtmekohti. Igas kaitses on nõrkus ehk „pragu“, mis võib tekkida ka teatud ajas. Üllatuse saavutamine tähendab vastase nõrkuse ärakasutamist. Samas on üllatus tähtsusetu ja selle eesmärk saavutamatu, kui ei rakendata teisi põhimõtteid, seega ei saa üllatust vaadelda kui eraldiseisvat komponenti.

        Lihtsus

        Lihtsus on kõige olulisem, kuid tihti kõige raskemini saavutatav. Lihtsuseni viivad kolm tähtsat tegurit: selgelt piiritletud eesmärk, head luureandmed ja leidlikkus. Selge eesmärgi ja objekti puhul saab allüksus keskenduda vajalikele harjutustele, määrata vajamineva koosseisu, vähendada aega sihtmärgil ja vähendada nn „liikuvaid osi“ kogu plaanis. Head luureandmed on lihtsa plaani koostamise põhialus. Need võimaldavad vähendada teadmatust ja muutujaid, mida tuleb arvesse võtta. Siiski jäävad meie olukorrateadlikkusse alati mingid augud. Leidlikkus lihtsustab plaani, aidates vältida või ületada takistusi, mis tavapäraselt rikuksid üllatuse või teeksid kiire tegutsemise keeruliseks. Leidlik tuleb olla lähenemistee ja ajastuse valikul ning vastase tähelepanu kõrvalejuhtimisel, et säilitada täielik üllatus.

        Julgeolek

        Julgeolek takistab vastasele eelise andmist eelolevast rünnakust teadasaamisega. Vastane ootab alati rünnakut, seetõttu on peamine hoida oma rünnaku ajastust ja plaani salajas. Ebaõnnestunud plaani varjamine viib vastase valmisolekusse ja annab talle võimaluse meie vastu üllatus üles seada või vähendada meie tegevuste kiirust sihtmärgil. Mõlemad vähendavad oluliselt võimalust saavutada suhteline ülekaal.

        Harjutamine

        Harjutamine on vältimatu, saavutamaks tegevuste kiirust ja veatust. Oluline on üksikute aspektide harjutamine meeskondadega, kuid miski peale kogu üksuse füüsilise harjutamise, kasvõi vähendatud maketil, ei aita esile tuua plaani nõrkusi. Mõlemad harjutused on olulised plaani õnnestumiseks.

        Kiirus

        Kiirus on suhtelise ülekaalu peamine võimaldaja. Iga viivitus rünnakus avaldab sinu nõrkusi ja vähendab võimalust saavutada eesmärk. Kiirus on ajaline mõõde, kus ründav üksus liigub ja tegutseb sellise hooga, et vastane ei jõua ennast koguda ega adekvaatselt vastupanu osutada.

        Eesmärk

        Eesmärk tähendab vajalikest tegevustest arusaamist ja nende täideviimist sõltumata ettetulevatest takistustest ja võimalustest. Eesmärk peab olema selgelt väljendatud ja teostatav; see peab olema seatud selliselt, et mis iganes ka lahingu kaoses ei juhtuks, iga võitleja teab ja saab aru, mis on tarvis saavutada.

        Seega, lihtsustatult öelduna on suhteline üleolek see, kui me lööme vastast ajal ja kohas, kus ta seda kõige vähem ootab, tuiskame läbi tema, täidame oma eesmärgi ja enne kui ta jõuab toibuda, kaome ta vaateväljast. Et see võimalik oleks, tulebki rakendada kõiki eeltoodud põhimõtteid. Suhteline ülekaal on kaotatud siis, kui vastane toibub ja asub organiseeritud vastupanule.

        Lahingupidamise mudel

        Sõjapidamise tasandid

        Strateegia ilma taktikata on aeglane tee võiduni. Taktika ilma strateegiata on vaid müra enne kaotust.

        Sun Tzu

        Sõjapidamise tasandid on üksteisega tihedalt seotud. Nendeks on: rahvuslik, strateegia-, operatsiooni- ja taktikatasand. Iga pealik ja võitleja peab aru saama eri tasandite rollidest, et oma ülesannet eesmärgipäraselt täita. Sõja voolavuse ja keerukuse tõttu peavad iga tasandi pealikud tegema üksteisega kooskõlas olevaid plaane, mis arvestavad kõigi võitlevate üksuste mõjuga ja sõja suunda muutvate teguritega.

        Rahvuslik tasand

        Rahvuslik tasand ehk rahvusstrateegia kannab rahva poolt heakskiidetud kõrgeimat Eesti riigi eesmärki, mis on kirjas põhiseaduses – Eesti on vaba ja sõltumatu riik, mille ründajale astutakse vastu kogu rahva nõu ja jõuga ning seni, kuni vastane on maalt välja löödud. Sellest saab kõigi meie vägede sõjalis-strateegiline eesmärk igal tegevustasandil. Mitte keegi ei saa anda käsku sellest eesmärgist loobuda ehk vastase ees alistuda ja oma relvad loovutada. Selline käsk on vastuolus põhiseadusega ja seega õigustühine, kellelt iganes see ka ei tuleks. Rahvusstrateegia on kõrgemate tsiviiljuhtide luua ja juhtida. Nemad ühendavad kogu rahvusliku jõu, tagavad seaduste ja lepingutega tsiviiltoetuse ja liitlasabi ning annavad kõik saadaolevad ja vajalikud vahendid kõrgeima sõjalise juhtkonna käsutusse, kelle eesmärk on sõda võita ehk saavutada rahvusstrateegias seatud eesmärk.

        Strateegiatasand

        Strateegiatasand kujundab sõjalise strateegia, annab juhised alluvatele staapidele, tagab vajalikud vahendid ja jälgib elluviimist. Strateegia on kunst ja teadus sõjalise jõu rakendamiseks. Strateegia on põhimõtteline plaan, mis ühendab kõik kasutada olevad vahendid ja tegevusviisid lõppeesmärgi saavutamiseks. Strateegia peab järgima kasumlikkuse ja samas kokkuhoidlikkuse ehk tõhususe põhimõtet – minimaalse pingutusega maksimaalse edu saavutamine. Strateegia on aluseks kõigile tegevustele, mis on suunatud soovitud lõppseisu saavutamisele. Eesti oludes on strateegiline eesmärk sama, mis rahvuslik, ja alati kaheosaline: oma riigi territooriumi tingimusteta puhastamine sissetunginud vastasest, seejuures säästes nii palju oma inimeste elusid kui võimalik. Elanike säästmine ja kaitsmine on riigi sõjajärgsele tulevikule elulise tähtsusega.

        Operatsioonitasand

        Operatsioonitasand on sõjalise strateegia elluviija ja taktikatasandi juhendaja. Selle tasandi staap seob taktikatasandi lahingud strateegilisele eesmärgile suunatud tegevuseks. Selleks on tihti vaja seada operatsioonilised vahe-eesmärgid, mille täitmine panustab otseselt strateegilise eesmärgi saavutamisse. Operatsioonistaap kujundab plaani, millistel tingimustel meie taktikalised jõud – väeüksused – peavad lahinguid ning millistel tingimustel, kus ja millal väldivad lahingukontakti vastase vägedega, et säilitada lahingujõudu või meelitada vastane surmavasse lõksu. Operatsioonitasandi ülesanne on saavutada selged tähendusrikkad tulemused taktikaliste üksuste tegevusele kindlatel ajahetkedel ja kindlates kohtades, mis kokkuvõttes panustavad kõige paremini operatsiooniliste vahe-eesmärkide ja lõpuks strateegilise lõppeesmärgi täitmisse. See tasand ei juhi otseselt üksusi ega lahinguid, vaid hindab käimasolevate lahingute otsest ja kaudset mõju vastasele ja tema tegevusele ning annab taktikatasandile juhiseid edasiseks tegevuseks. Operatsioonitasand tegeleb suurema vaatega pidevalt muutuvale tulevikule, mis on kantud taktikatasandi mõjutustest lahinguväljal ja püüdlusest leida parimaid lahendusi jätkuvaks eduks strateegilise eesmärgi saavutamisel.

        Taktikatasand

        Taktikatasand on üksuste täita ning seisneb lahingute võitmises kindlal ajal ja kindlas kohas kooskõlas operatsioonitasandi plaaniga. See tähendab taktikate loomist ja rakendamist kogu kasutada oleva lahingujõuga. Taktikatasand hõlmab üksuste koostööd, nende liigutamist ülekaalu saavutamiseks kontakti korral vastasega, tulejõu kasutust ja kooskõlastamist, allüksuste tagamist varudega, erinevate relvade kombineerimist kõige tõhusamal viisil, info kogumist ja jaotamist ning tekkinud eduseisu kiiret ärakasutamist.

        ​​Meie loodud taktika peab alati tekitama vastasele ootamatu olukorra, panema ta ebasoodsamasse seisu. Ükski taktika ei saa täpselt korduda, sest ka vastane õpib ja võtab kasutusele vastumeetmed. Seepärast on iga ülesande taktika ainulaadne ja seda ei saa musternäidisena raamatusse kirja panna. Taktika sünnib pealiku peas lahinguplaani ette valmistades ja käsuks vormistades.

        Eri tasandite sarnasused ja seotus

        Vaatamata tasandite rõhuasetuse erinevustele on neil sarnased planeerimis­mudelid ja -põhimõtted. Erinevus väljendub planeerimise ulatuses ja detailsuses. Mida kõrgem tasand, seda laiahaardelisem ja üldisem on plaan; mida taktikalisem tasand, seda kitsama sihiga ja detailsem plaan. Kõige alus on selge ja teostatav strateegiline eesmärk, mille saavutamisse peavad kõik tasandid panustama. Iga tasand peab oma plaanide väljatöötamisel silmas pidama kahte erinevat, kuid kõige olulisemat komponenti:

        1. otsustav löök vastase olulise nõrkuse pihta, et hävitada ta tugevus, ja
        2. ​ettevalmistav manööver, mis loob eeldused otsustavaks löögiks.

        ​Otsustav löök on põhipingutus, mis peab lõpetama lahingu ja lõpuks sõja meie võiduga ehk saavutama seatud eesmärgi. Selleks tuleb tavaliselt kasutada oma kõige tugevamat üksust, asetades selle ettevalmistava manöövriga vastases loodud nõrkuse vastu. Otsustav löök peab purustama vastase võitlusvõime ja ta kas hävitama, sundima põgenema või alla andma.​
        Ettevalmistav manööver on vastasele hinnangu andmine ja sellest tulenevalt tema tegevuse kujundamine selliselt, et avada tema nõrkus, mida otsustava löögiga lüüa. Selline manööver peab tõmbama ta tähelepanu ära suunalt või kohalt, kus me plaanime teda rünnata otsustava löögiga. See peab teda petma, killustama ja viima välja tasakaalust, millega ta oleks valmis tõrjuma meie otsustavat lööki. Nii loome nõrkuse, mida meil on võimalik edukalt rünnata.

        ​Alati tuleb silmas pidada, et sama püüab meile teha ka vastane ja selles protsessis on edukam see, kes suudab paremini näha läbi teise poole kavatsusi ning varjata enda omi. Olukorras, kus kõrgem juhtimine on langenud või pole kättesaadav, peavad üksused iseseisvalt edasi tegutsema, pidades silmas strateegilist eesmärki ja kujundades ise oma vahe-eesmärgid selle saavutamiseks. Seisakut ja tegevusetust olla ei tohi. Kõik, mis on suunatud kõrgema eesmärgi saavutamiseks, on õige ja õigustatud.

        ​​​Kõik need tasandid on seotud ning peavad arvestama üksteise võimete ja võimalustega. Suhtlus peab alati olema kahe­suunaline, allpool asuv tasand peab andma ausat tagasisidet kõrgema tasandi otsuste ja oma saavutuste kohta. Kui ülalt tulevad käsud on ebapädevad ja neid ei ole võimalik täita olemasolevate võitlejate ja varudega, siis hukkuvad võitlejad asjatult ning seatud eesmärgid jäävad täitmata. Ajaloos on palju näiteid, kuidas vigase strateegia tõttu on riigid kaotanud sõdu, kuigi on saavutanud vastase üle palju taktikalisi võite.

        Sõja voolavuse omadusest tulenevalt mõjutab iga meie tegevus vastase suunas tema edasist tegevust. Seetõttu ei saa kunagi teha ühte jäika lahinguplaani või kindlat kogu sõja plaani. Igal meie rünnakul vastase vastu on nii otsene kui kaudne mõju, mis sunnib vastase ülemaid muutma oma plaane. Kui hävitame varitsuses ühe allüksuse, õpib vastase kõrgem ülem sellest ja rakendab lisameetmeid edasiste kaotuste vältimiseks. Meil tuleb luua uusi taktikaid ja püstitada uusi vahe-eesmärke, kuidas leida või tekitada nõrkusi vastase süsteemis ning teda jätkuvalt kurnavalt üllatada. Selleks, et see võimalik oleks, peab iga tasandi juht tundma oma strateegia suuremat pilti ja loogiliselt tuletama, mida meie tegevus võib muuta vastase käitumises.

        Näide eri tasandite eesmärkide seotusest

        Tsiviilvastupanu

        Me kaitseme oma saart, mis iganes selle [võitluse] hind võib olla. Me võitleme randadel, me võitleme maabumisaladel, me võitleme põldudel, me võitleme tänavatel, me võitleme mägedes; me ei alistu kunagi.

        Sir Winston Churchill

        Vastane püüab allutada rünnatud rahvast oma tahtele ja seeläbi vähendada vastupanu. Eesmärk on vallutatud rahva nõusoleku saavutamine planeeritud okupatsiooniga ja seda saab teha peamiselt kahel viisil – pakkudes paremat alternatiivi senisele võimule või hirmutades. Esimene viis on väga kulukas ja keeruline. Suure tõenäosusega ei õnnestu etnilisele elanikkonnale alternatiivi pakkuda ajaloolise ja kultuurilise erinevuse tõttu. Hirmutamine vangistuse või surmaga on odavam ja kiirem meetod, kuid mitte jätkusuutlik.

        Vaatamata vastase püüdlusele okupeeritavat rahvast oma tahtele allutada tekib rahva seas alati vastumeelsus, mis kasvab vastupanuks: kohati passiivseks, teinekord aktiivseks.

        Vastupanuvõitluse mudel on peamine meetod väikese rahva või rõhutud elanikkonna püsimajäämiseks või kaitseks suurema ründaja või okupandi vastu. Hästi kooskõlastatud tsiviilvastupanu võib avaldada sõjalisele tegevusele suurt mõju.

        Vastupanuliikumine vajab inimesi, kes mõistavad vastase püüdlusi, vastupanu olemust. Nad peavad teadma, kuidas erinevaid vastupanutegevusi korraldada nii, et see mõjuks laastavalt vastase moraalile, kuid samas väldiks rahva sattumist repressioonide ohvriks.

        Tsiviilvastupanust lähemalt

        Erinevuse organiseerimata tsiviilelanikkonna ja tõhusa tsiviilvastupanu vahel määrab juhtimine. Vastupanuliikumistel on palju tahke ja ohte ning vastupanu elushoidmine nõuab paindlikku ja kohanduvat juhtimist.

        Vastupanuliikumine peab olema iseseisev. Ükski vastupanuliikumine ei saa vastase käest pääsemiseks loota välistoetusele. Sellest hoolimata on välismaailmaga suhtlemisel kaks aspekti. Me peame innustama oma toetajaid teistes riikides, et nad survestaksid poliitikuid tegutsema ja meid abistama. Samas peame korraldama vastupanuvõitlust neid väärtusi silmas pidades, mida tahab toetada ka rahvusvaheline üldsus – inimlikkus ja õiglus. Nõrk, terroristlik või korraldamata vastupanu ei saa reeglina mingit tuge. Mida taibukamalt me saadaolevate vahendite abil võitleme, säilitades oma väärtuste inimliku ja õigusliku sisu, seda rohkem toetust me tõenäoliselt saame.

        Üldiselt kasutab agressor vallutatud riigi valitsemiseks ja kontrolli all hoidmiseks hirmutamist ja tasu lubamist kuuletumise eest. Eduka vastupanuliikumise võti on ühiskondliku ühtekuuluvuse ja sidususe loomine. Vastane püüab etnilisi ja keelelisi veelahkmeid ära kasutada. Ta püüab määratleda, kes on õiglased ja kaitstavad, kes aga moraalselt korrumpeerunud ja kriminaalsed. Vastane püüab luua keskkonda, kus vastupanu tundub olevat mõttetu, aga okupatsiooniga tehtav koostöö tundub turvalisem ja mitte nii halb. Lühidalt – okupeeriv jõud püüab vastuhakku nõrgestada kõigi vahenditega. Vastupanujuhtide ülesanne on pakkuda kõigile sellistele püüdlustele jõulisemaid vastandseisukohti.

        Vastupanuliikumine peab pakkuma ideid, väärtusi ja sümboleid, mille ümber ühiskond saaks organiseeruda ja klammerduda, kui okupatsioonijõud proovivad ühiskonda maha suruda ja tükkideks rebida. See on paljudel juhtudel vastupanu esmane eesmärk: ühiskonnale oluliste väärtuste ja kultuuri selge kaitse viisil, mille eesmärk on võimendada psühholoogilist vastupanuvõimet okupatsioonile.

        Okupatsiooni lõpetamise parim viis on veenda okupeerijat, et see läheb liiga kulukaks. Vastupanu peab kahjustama vastase toetussüsteeme – teabe-, side- ja varustussüsteeme, julgeolekut, vaba liikumist ja üldist moraali, et lõhkuda ta sidusus ja enesekindlus.

        Vastupanuliikumine peab pakkuma ideid tegudeks, mille kaudu saab panustada iga ühiskonnaliige, kes seda soovib. On palju rolle, mis sobivad eri tüüpi inimestele, et aidata korraldada taktikalist tegevust, teabe kogumist, ühiskondlikke liikumisi, kommunikatsiooni, avalikke suhteid, logistikat, avalikke teenuseid ja varude tagamist.

        Vastupanu strateegia on rajatud õigusjärgsusele. Strateegia peab hõlmama ühiskonna erinevaid aspekte. Selliste erinevate valdkondade optimeerimiseks peavad olema reeglid ja plaanid. Kuidas suhelda omavahel, avalikkusega ja maailmaga? Kuidas pakkuda oma inimestele teenuseid? Kuidas nõrgestada vastast, sundides teda oma varusid kiiremini ja rohkem kulutama, kui ta soovinud on? Kas vastaste hulgas on inimesi, keda saab ära osta? Jne.

        Ajakirjandus on oluline vastupanu osa. Ajakirjanikud suhtlevad avalikkusega ja neil on juurdepääs rohkemale teabele. Ajalehed ja ajakirjad saavad peita oma teksti sõnumeid, kritiseerida vastase haldussuutlikkust ja käitumist. Ajakirjanikud saavad saata sõnumeid kogu maailmale ja kasvatada teiste rahvaste poolehoidu meie püüdlustele. Ajakirjandus on oluline vahend rahva moraali ja sidususe kasvataja ning hoidjana rasketel aegadel.

        Avalikke teenistujaid tuleb juhendada, kuidas jääda neutraalseks osapooleks ja kuidas vastase süsteemile seestpoolt vastupanu osutada. On terve hulk kodanikke – ametnikud, politseinikud, päästetöötajad, arstid, munitsipaaljuhid –, kes tahaksid vastasele vastuhakuks oma töökohalt lahkuda ja relvastatud vastupanuga ühineda. Kuid nad aitavad vastupanu tegelikult palju tõhusamalt, kui jäävad oma kohale, näivad neutraalse osapoolena ning aitavad vastupanu toetuse ja teabega. Agressor vajab politseid, et korda hoida, nii et ka politsei peaks püüdma oma positsioone säilitada. Kui vastupanu neid ükskord vajab, on nad ametikohal, kus saavad toetust pakkuda. Need näiliselt neutraalsed osapooled on elanike kaitseks ja vastupanuvaimu ülalhoidmiseks üliolulised.

        Kogunemisvabadus võib olla tühistatud ja kõik põranda alla surutud, mis muudab teadlikkuse hoidjad – tehnoloogilise taibu ja sotsiaalmeedia oskustega inimesed – moraali, lootuse ja toetuse säilitamisel väga oluliseks.

        Vastupanu oluline valdkond on ka teabe korraldamine ja rakendamine. Kui inimesi arreteeritakse, hirmutatakse, küsitletakse, ahistatakse või tapetakse – kes peab nende üle arvet? Millised on agressori seadusevastased teod? Üks asi on öelda, et 3000 meest on kadunud, kuid hoopis tugevamini mõjub, kui esitada sada lehekülge nimedega, mis annavad sellele arvule inimliku näo.

        Vastupanuvõitlejatena üritame tegelikult sundida väikest otsustajate rühma tegema seda, mida meie tahame: viige oma väed meie riigist välja. Vastumeelsed kodanikud teevad agressorile kõik veelgi nüristavamaks. Vastupanu on kumulatiivne – väga väikesed rollid, ülesanded ja meetmed võivad vastase jaoks olla talumatult valulikud.

        Tegevustest saab tsiviilvastupanu kõige rohkem panustada vastase häirimisse. Lihtsalt öeldes tähendab see vägivallatuid tegusid ja meetmeid, mis teevad okupatsiooni haldamise vastase jõududele raskemaks, tüütumaks ja vähem kuulsusrikkaks. See vähendab nende enesekindlust ja tahet, suurendamata oluliselt elanikkonna riske.

        Ebaõnnestumise allakäik kiireneb, kui tekitada vastase sõduritele tüütuid töid – takistused liikumisteedel, valveta masinate ja tehnika rikkumine, elektrikatkestused vastase paiknemiskohtades, vastast solvav ja alandav grafiti seintel, meie lippude väljapanek raskesti ligipääsetavatesse, kuid nähtavatesse kohtadesse, vastase posterite ja infotahvlite rikkumine jne. Selliste tegevuste tagajärgede likvideerimine seob suures koguses vastase energiat ja ruineerib ta moraali. Mida rohkem tööjõudu, aega ja energiat kulutatakse julgestusele ja korra tagamisele, seda vähem on sõduritel aega ja tahtmist olla agressiooni agendid. Keegi ei naudi vihatud olemist.

        Seega vastupanu seisukohalt on selline vandalism väga kasulik. Need pisikuriteod põhjustavad harva repressioone tsiviilelanikkonna vastu. Samas kasvab moraalne toetus vastupanule oma inimeste hulgas märkimisväärselt, eriti kui ajakirjandus, sotsiaalmeedia ja muud sidevahendid seda võimendavad.

        Okupeeritud ühiskonnal on vaja rakendada peamiselt kolme liiki tegevusi.

        • Esimene liik on häirivad meetmed, millega raskendatakse vastase tegevust ja lihtsate ülesannete täitmist. Need võivad hõlmata transpordi-, side- või tarneliinide läbilõikamist või isegi talitluse katkestamist. Need võivad olla lihtsad, nagu märkide eemaldamine tänavatelt ja teedelt, et ajada vastast segadusse, või keerulisemad, nagu elutähtsate varude kohaletoimetamise takistamine. Mis on see, mida nemad vajavad rohkem kui teie, ja kuidas saate seda ära võtta? Küsige seda ja vastake sellele küsimusele ikka ja jälle. Need on madala riskiga tegevused, sest nende sooritajad saavad varju jääda.
        • Teine liik on lai kategooria, mida nimetatakse tegevusmeetmeteks. Need on tegevused vahetult vastase jõudude vastu. Need võivad olla streigid, protestid, marsid või meeleavaldused, sisseimbumine vastase inforuumi tööliste abiga, keda ta vajab, lendlehed, posterid, sotsiaalmeedia kampaaniad, nurjetegevused, et rikkuda masinaid, seadmeid, sidet jne. Need meetmed on riskantsemad, sest tihti saab vastane tuvastada, kes on osalised.
        • Kolmas liik on oma võitlejate toetus nii infoga vastase kohta kui ka logistiline abistamine (toit, medikamendid, põetamine, majutus jms). See on kõige riskantsem valdkond, sest sellise tegevuse eest karistab vastane karmilt.

        Ühtse ühiskonnana, rakendades kooskõlas nii tsiviilvastupanu kui ka sõjalist võitlust, on vastase tõrjumine kiirem ja edukam kui vaid ühte neist komponentidest kasutades.

        Kokkuvõte

        • Sõda on eelkõige vägivaldne võitlus kahe vaenuliku, sõltumatu ja leppimatu inimtahte vahel, kus kumbki pool püüab oma tahet teisele peale suruda.
        • Sõda algab siis, kui kõik mittevägivaldsed võimalused on otsa saanud ja jäänud on vaid jõu kasutamise väljavaade, et panna teine pool oma tahtmise järgi käituma.
        • Sõja eesmärk on saavutada olukord, kus vastane loobub oma plaanist.
        • Sõja kui nähtuse olemus pole ajastute vältel muutunud, sõjapidamise protsess on aga ajas muutuv.
        • Peamised sõjas võitlejat ja üksusi mõjutavad tegurid on teadmatus, võimalused, korratus, hõõrdumine, voolavus, keerukus ning vägivald ja surmahirm.
        • Sõjas ja sõjapidamises toimivad kolm jõudu: füüsiline, mentaalne ja moraalne.
        • Sõjategevused jaotuvad põhimõtteliselt kaheks – kurnamine ja manööver.

        Пожалуйста, подождите