Luku 2.7 (Luudusoppus võro keelen (kakkõhelü '-ga))

ELÄJÄ' TALVÕL

Tarvilidsõ' sõna':
pähkmit, külmä, siini, paksõmbas, kõrd, vainlasõ'

Oraval om korgõn puuladvan ossõst koet pesä. Tuu om voodõrdõt kuiva hainaga. Tuisudsõ ilmaga tä topp pesämulgu kinni' ja süü sügüse kor´atuisi ja .

Kahr ehitäs sügüse maahasadanu puu juuri ala pesä ja jääs talvõs uinahustõ.

Siil ehitäs uma pesä kuionuist lehist, samblõst ja hainakõrsist. Sääl tä tõmbas hindä kerrä ja maka terve talvõ. Paks lumõkõrd hoit timmä iist.

Jänes ja lahits piät talvõl pall´o liikma, et süvvä' kätte saia'. Valgõ om kaitsõvärm. Nii ei näe' näid .

Sügüse lätt eläjil karv .

Naha ala korjus paks rasva .

Tuu kaits külmä iist. Rasvatagavara' avitasõ' üle ellä' ka noid päivi, ku süvvä' om veidü'.

Tarvilidsõ' sõna':
ossõ, süvvä', kuurt, inemine, haina, kardohkit

Korgõ lumõ alt om mõtsaeläjil rassõ  kätte saia'. Siin saa   mõtsaeläjit avita'.

Jänese' ja põdra' söövä' hää meelega haavo   ja . Mõtskitsilõ omma' mõtsa tettü söögiseime'.

Sinnä' viiäs joba sügüse  ja vihto.

Sääl om ka suula lakmisõ jaos.

Mõtstsiolõ viiäs mõtsa   ja sügüse kor´atuisi tammõtõhvõ.

Talvõl omma' kala' viin  all.

Lumpõ ja järvi põh´an mua sisen eläse' talvõ üle .

Kandõ all omma' .

Kiä omma' pildi pääl?

Pesä

Uus (urg)

Kuup

Odota