Luku 1.1 (Füüsika gümnaasiu­mile. Soojusõpetus)

Sissejuhatus molekulaar­füüsikasse

  • Aatomitest rääkisid juba Vana-Kreeka filosoofid.
  • Tõeliselt teaduslikuks muutus aatomi mõiste alles 20. sajandi alguses.
  • Kui suured on molekulid?

Aatomiteooria ajaloost

Tänapäeval ei kahtle vist ükski inimene selles, et aine koosneb molekulidest ja aatomitest. Otsene tõestus selle kohta saadi aga alles 20. sajandi lõpupoole. Nüüdisajaks on mikro­skoopia meetodid arenenud tasemeni, mis võimaldavad üksikuid aatomeid „näha”, s.t saada neist visuaalseid kujutisi. Kuni aatomite „nägemiseni” oli aine molekulaarne ehitus rangelt võttes vaid hüpotees. Tõsi küll, selle hüpoteesi paika­pidavuse kohta leidus hulgaliselt kaudseid kinnitusi. Esmalt suudeti elektron­mikroskoopide abil eristada valgu­molekule, mis on vee molekulidest sadu tuhandeid kordi suuremad. Aine molekulaarset ehitust kinnitab kaudselt ka tõsiasi, et sellele hüpoteesile tuginevad teooriad ei ole läinud praktikaga iialgi vastuollu.

Joonis 1.1.1. Aatomite elektronfoto (suurendus ≈ 7 miljonit korda). Suured valged pilved on aatomite kogumid, väikesed täpid – üksikud aatomid.

Hüpotees aine atomaarsest ehitusest esines esma­kordselt 5. sajandil eKr Vana-Kreeka filosoofide Leukippose ja Demokritose töödes. Sarnaseid ideid propageerisid hiljem ka filosoofid Epikuros (341–270 eKr) ja Lucretius (1. saj. eKr). Sel ajal ei olnud taoliste oletuste tegemiseks muidugi mingit teaduslikku alust. Tol ajal valitses seisu­koht, et ainet võib jagada kuitahes väikesteks osadeks. Eespool nimetatud filosoofidele – nn atomistidele tundus see idee absurdsena. Nemad tõidki sisse aatomi (kr ατομος – jagamatu) mõiste.

Demokritos (u 460–u 370 eKr)

16.–17. sajandiks oli teadus arenenud niikaugele, et küsimus aine jagatavusest muutus oluliseks ka füüsikutele ja keemikutele. Teaduslik hüpotees aine molekulaarse ehituse kohta võeti kasutusele prantsuse füüsiku Gassendi, inglise teadlase Newtoni ja vene teadlase Lomonossovi töödes. Nendes töödes käsitati ainet mitte kui pidevat kesk­konda, vaid kui süsteemi, mis koosneb paljudest jagamatutest osakestest – aatomitest. Tänapäeva molekulaar­kineetilise (molekulide liikumist käsitleva) teooria välja­töötamisse andis olulise panuse Ludwig Boltzmann (1844–1906). Molekulaar­kineetilisel teoorial oli aga ka hulgaliselt vastaseid. Üks ägedamaid neist, Wilhelm Ostwald, loobus aatomite olemas­olu eitamisest alles 1912. aastal. Kuni selle ajani kaitses see keemikuna tuntud teadlane, Nobeli preemia laureaat ja ka Tartu Ülikooli õppejõud nn energetismi­teooriat. Selle teooria sisu oli küllaltki arusaamatu, kuid molekulide ja aatomite olemasolu see igal juhul eitas.

Joonis 1.1.2. Maakera läbimõõt suhtub õuna läbimõõtu nii nagu õuna läbimõõt aatomi läbimõõtu.

Molekuli mõiste füüsikas

Koolikeemias öeldakse, et molekul on vähim aine hulk, millel on sama­sugused keemilised omadused kui ainel tervikuna. Füüsika­kursuses analoogiliselt väita ei saa. On arusaadav, et üksikul molekulil ei saa olla sama­suguseid füüsikalisi omadusi nagu suurel aine­kogusel. Mõelgem kas või sellistele omadustele nagu kõvadus, läbi­paistvus, elektri­takistus jne. Molekulaar­füüsikas nimetatakse molekuliks sellist aine­osakest, mis osaleb molekulaar­liikumises ehk soojus­liikumises. Seega võib füüsikas molekuliks nimetada molekuli keemilises mõttes ja samuti ka üksikut aatomit või iooni. Väljend „ühe­aatomiline molekul” on füüsikas täiesti lubatav, kuna ka aatomi kohta kasutatakse üldnimetust „molekul”.

Molekuli mass ja läbimõõt

Püüame nüüd arvutuslikult hinnata, kui suur on molekuli mass ja läbimõõt. Võtame näiteks vee molekuli. Keemiast teame, et vee molekul­mass on 18 süsiniku­ühikut. Ühe süsiniku­ühiku mass on aga 1,660 · 10–27 kg. Korrutades süsiniku­ühiku massi 18-ga, saamegi vee molekuli massi kilogrammides.

Molekuli suuruse hindamiseks leiame, kui suur on kuup, millesse mahub parasjagu üks vee molekul. Eeldame, et vees on molekulid „pakitud” tihedalt külg külje kõrvale (joon. 1.1.3). Selles veenab meid tõsiasi, et vesi on väga raskesti kokku­surutav. Tegelikult molekulid vedelikus nii korra­päraselt ei paikne, kuid mõõtmete hindamise seisukohalt ei ole see oluline.

Joonis 1.1.3. Eeldame, et vedelikus on aatomid „pakitud” üksteise kõrvale.

Leiame nüüd ühe kilomooli vee (= 18 kg) ruumala. Selleks jagame kilomooli vee massi tihedusega (ϱ=1000 kg m 3 ) MathType@MTEF@5@5@+= feaagGart1ev2aqatCvAUfeBSjuyZL2yd9gzLbvyNv2CaerbnLNCPf gzGaLCVbqeduuDJXwAKbYu51MyVXgarqqr1ngBPrgifHhDYfgasaac H8qrps0lbbf9q8WrFfeuY=Hhbbf9v8qqaqFr0xc9pk0xbba9q8WqFf ea0=yr0RYxir=Jbba9q8aq0=yq=He9q8qqQ8frFve9Fve9Ff0dmeaa baqaciGacaGaaeqabaqaaeaadaaakeaacaGGOaGaeqyWdiNaeyypa0 JaaGymaiaaicdacaaIWaGaaGimaiaaysW7daWcaaqaaiaabUgacaqG NbaabaGaaeyBamaaCaaaleqabaGaae4maaaaaaGccaGGPaaaaa@406D@ . Kui saadud ruumala jagada molekulide arvuga ühes kilomoolis (Avogadro arvuga NA = 6,02 · 1026 molekuli/kmol ehk kmol–1), saamegi kuubi ruumala, millesse mahub parasjagu üks vee molekul. Olles leidnud kuubi ruumala, saame leida ka kuubi serva pikkuse d, võttes kuubi ruumala väärtusest kuupjuure. Tulemus näitab, et molekuli läbimõõt on suurus­järgus 10–10 m. Sellises suurus­järgus on enamiku molekulide mõõtmed. Ülisuured valgu­molekulid on muidugi palju suuremad.

Alustame gaasidest

Nüüd aga räägime füüsika sellest osast, mis tegeleb molekulide liikumisega. Füüsika valdkond, mida käsitleme õpiku esimeses peatükis, kannab nimetust gaaside molekulaar­kineetiline teooria. See teooria seletab gaaside omadusi, lähtudes järgmistest põhilistest eeldustest:

  1. gaas koosneb molekulidest,
  2. molekulid on pidevas kaootilises liikumises,
  3. molekulide vahel on vastastikmõju.

Miks alustasime just gaasidest? Teaduses püütakse alati uurimist alustada võimalikult lihtsamini uuritavatest objektidest. Molekulaar­kineetilise teooria seisukohast võttes on gaas kõikidest agregaat­olekutest kõige kergemini uuritav. Antud gaasi kogus võib täita mistahes ruumala, gaas on kergesti kokku­surutav, lihtne on mõõta rõhku, gaasi temperatuuri jne. Seetõttu alustasid ka molekulaar­kineetilise teooria rajajad (Boltzmann jt) oma uuringuid just gaasidest.

Küsimused

  1. Miks oldi veendunud molekulide olemasolus enne, kui molekule suudeti „näha”?
  2. Mis erinevus on mõistel „molekul” füüsikas ja keemias?
  3. Tehke läbi arvutus vee molekuli läbimõõdu suurus­järgu hindamiseks.
  4. Milline on läbimõõdu suurusjärk valgu­molekuli puhul, kui selle mass on vee molekuli massist miljon korda suurem?
Odota