Chapter 2.2 (Maakaitse käsiraamat)

Ülesande planeerimine

Lahinguks valmistudes olen ma alati leidnud, et plaanid on kasutud, kuid planeerimine on asendamatu.

Kindral Dwight D. Eisenhower

Ülesande planeerimise protseduurid

Ülesande planeerimise protseduurid* (troop leading proceduresTLP) on kindlate sammude jada, mida juht juhib ja korraldab, et valmistada oma üksus ette ülesande täitmiseks. Planeerimine algab kohe, kui pealik saab uue ülesande või tuleb teha muudatusi juba antud ülesandes.

Alljärgnevad protseduurid on põhjalikud ja detailsed, mida alati ei ole aega punkthaaval läbi käia. Siiski on need sammud ja detailid olulised, et koostada hea oma plaan. Mida kogenum juht, seda kiiremini suudab ta mitmed need teemad intuitiivselt lahendada ja seeläbi kogu planeerimise protseduuri oluliselt lühendada.

Ülesande planeerimise sammud:
  1. Käsu saamine
  2. Eelkäsu andmine
  3. Esialgse lahingplaani koostamine
    1. Ülesande analüüs
    2. Tegurite analüüs
      • Maastik - LTV3
      • Ilm
      • Vastase olukord ja tegevuskavad
      • Omade olukord
      • Tsiviilisikud
      • Ajakava kontroll
    3. Oma tegevuskavade koostamine
    4. Tegevuskavade analüüs
    5. Tegevuskavade võrdlus
    6. Otsus peamise tegevuskava kasuks
  4. Rekke teostamine. NB! Reke sooritatakse esialgse plaani alusel. Kogutud luureandmete põhjal vaadatakse üle nii olukorra hinnang kui tegurite analüüs. Tulemused võivad nõuda plaani või isegi ülesande muutmist.
  5. Käsu lõpetamine
  6. Käsu andmine
  7. Lahinguplaani harjutamine
  8. Valmisoleku kontroll

NB! 

Juht võib samme 3–8 rakendada teistsuguses järjekorras või üheaegselt. Samuti ei ole need sammud lõpetatud enne, kui on vormistatud lõplikuks käsuks. Lahinguplaan saab protsessi käigus täiendust. Seda võib olla vaja muuta kõrgema pealiku plaani muudatuse, rekke tulemuste või isegi harjutuste tulemuse tõttu.

Samm 1. Käsu saamine

Juht võib käsu saada nii eelkäsu (WARNO), lahingukäsu (OPORD) kui ka osakäsuna (FRAGO). Käsku saades analüüsi seda mõttes otsekohe ja alati, kui võimalik, küsi sealsamas täpsustusi. Kui käsk antakse sulle kiiresti, jäädvusta märksõnade ja skeemidena suuremat plaani. Kui käsu saamine on lõppenud, kasuta oma üksusega alati, kui võimalik, paralleelset planeerimist ehk reeglit 1/3–2/3. Selle reegli järgi kasutab pealik ise planeerimiseks ja ettevalmistusteks olevast ajast ära 1/3 ja alluvatel on aega 2/3. Tee kiire ajakava analüüs fookusega planeerimisel ja ettevalmistustel ning anna oma eelkäsk kohe, et algatada vajalikud tegevused.

Käsu saamise ajal keskendu alljärgnevale:

  1. kõrgema pealiku kavatsuse, eesmärgi ja tegevusvariantide mõistmine;
  2. arusaamine oma üksuse ülesande eesmärgist ja oodatud lõpptulemist;
  3. kiire analüüs keskkonna, vastase, omade ja piirangute kohta;
  4. kõrgema pealiku ajakava ja oma üksuse roll kõrgemas plaanis;
  5. esialgne visioon oma ülesande täitmisest;
  6. luureandmete vajadus ja juhised rekkegrupile.

Samm 2. Eelkäsu andmine

Pealik annab alluvatele esialgsed juhised, mis on piisavad ettevalmistuste alustamiseks, nii ruttu kui võimalik. Ära oota täiendavat infot, vaid anna kiirelt eelkäsk selle põhjal, mis sul on, ja uuenda juhiseid vastavalt uutele asjaoludele. Eelkäsk peab sisaldama järgmist informatsiooni:

  1. olukord üldiselt (vaid oma allüksust puudutav – vastane, kõrgemate pealike kavatsused, naabrid ja nende ülesanded, toetusüksused);
  2. üksuse põhiülesanne (esialgses sõnastuses);
  3. planeerimise ja ettevalmistuste esialgne ajakava – oluline on määrata käsu täitmise aeg (reidi algus, varitsus valmis, patrulli välja liikumine) ja sellest tagasi arvestades jagada olemasolev aeg optimaalselt vajalike toimingute vahel (näiteks):
    • 06.00 reidi algus (käsus määratud aeg)
    • 05.30 plaani korrigeerimine, põhinedes pealike rekkel
    • 04.00 VKP hõivamine, pealike rekke algus
    • 02.00 välja liikumine
    • 21.00 valmisoleku kontroll, puhkus
    • 18.30 harjutused
    • 18.00 õhtusöök
    • 17.00 jagude lahingukäsud
    • 16.30 jagude käskude kinnitusesitlused
    • 13.00 rühma lahingukäsk
    • 09.00 objekti reke kuni 12.00
    • 09.30 eelkäsu andmine
    • 09.00 kõrgema lahingukäsu saamine
    • 08.00 kõrgema eelkäsu saamine ja oma eelkäsu andmine (aeg praegu);
  4. juhised planeerimiseks ja ettevalmistusteks pealike, allüksuste ja spetsialistide kaupa;
  5. rekkejuhised (vt sammu 4);
  6. lahingukäsu andmise aeg ja koht;
  7. kes osalevad käsu saamisel;
  8. infovajadus planeerimiseks.

NB! Eelkäsu kohta loe täpsemalt peatükist 2.3.2 „Eelkäsk“.

Samm 3. Esialgse plaani koostamine

See on ülesande planeerimise põhiosa, mis vormistatakse hiljem lahingukäsuks. Reeglina ei tee pealik plaani üksinda, vaid kaasab protsessi oma allüksuste pealikud ja spetsialistid.

Ühisel planeerimisel on neli head põhjust:

  1. see hoiab planeerimise aega oluliselt kokku, kui eri inimesed valmistavad ette plaani eri osi;
  2. alluvatele saab juba planeerimise käigus selgeks, kuidas pealik kavatseb ülesannet täita, seega kinnistub eelseisva ülesande käik juba ette mälusse;
  3. allüksuste pealikud saavad juba allüksuse ülesande planeerimise käigus planeerida oma meeskonna või jao ülesannet (paralleelne planeerimine);
  4. kui kaasata planeerimisse alluvad, hakkavad nad operatsiooni käigus ellu viima plaani, mille väljatöötamisel nad ise osalesid – tekib kaasvastutus.

Rühmas saab ettevalmistused ja planeerimise jagada näiteks järgmiselt:

  1. rühmapealik – põhiülesanne (käsu § 2), oma tegevuskavad (käsu § 3), pisteline ettevalmistuste kontroll, teiste osade koostajate jooksev juhendamine, kontroll ja terviklikuks käsuks kohendamine;
  2. rühmapealiku abi – lahinguteenindus (käsu § 4), logistika kooskõlastused, varude tellimused, ettevalmistuste järelevalve;
  3. meedik – kannatanute hinnang ja nende käsitlemise planeerimine (käsu § 4 osa), meditsiinivahendite kontroll, varude tellimused, evakuatsioonide kooskõlastamine;
  4. sidemees – juhtimine ja side (käsu § 5), sidevahendite korrasoleku ja sageduste kontroll, akude seisukord, vajalike patareide olemasolu, sidekooskõlastused;
  5. snaiper – kaudtule planeerimine ja tuletoetuse kooskõlastamine (käsu § 3 osa);
  6. 1. jao pealik – maastiku ja ilma analüüs (käsu § 1 osa), maastikumudelid (tegevused objektil ja teekonnad), teekondade planeerimine, järgmise paiknemise planeerimine (§ 3 osa);
  7. 2. jao pealik – vastase olukorra analüüs, tegevuskavad, oma kõrgemate pealike kavatsused ja naabrite olukord (käsu § 1 osa);
  8. 3. jao pealik – julgestuse tagamine, rühmapealiku abi abistamine taasvarustamise ülesannetes (veepatrull, muu varustuse toomine kas kompaniist või peidikutest jne);
  9. muud juurde antud allüksused või spetsialistid – oma erialale vastavalt.

Jaos saab ettevalmistused jagada samamoodi:

  1. jaopealik – põhiülesanne (§ 2), tegevuskava (§ 3), kooskõlastused, teiste osade ettevalmistajate juhendamine, osade kontroll ja käsuks sobitamine;
  2. täpsuslaskur/sidemees – tuletoetus (§ 3 osa), juhtimine ja side (§ 5), sidevahendite ja -sageduste kontroll;
  3. A-meeskonna pealik – maastik, ilm, vastane ja omad (§ 1), maastikumudel, teekonnad ja paiknemine (§ 3 osa), julgestus;
  4. B-meeskonna pealik – lahinguteenindus (§ 4), varustamine, julgestus.

Esialgne plaan koosneb järgmistest tegevustest.

a. Ülesande analüüs:
  1. ülejärgmisel astmel kõrgema pealiku ülesanne ja kavatsus (jagu kuni kompanii/malevkond, rühm kuni malev);
  2. vahetu kõrgema pealiku ülesanne ja kavatsus;
  3. minu üksuse eesmärk oma pealiku plaanis (mida pealik tahab, et me saavutaks);
  4. põhiülesanne minu üksusele (kõige olulisem, saab olla vaid üks);
  5. muud mulle määratud ülesanded (toetavad põhiülesande saavutamist, eelnevat või järgnevat tegevust või teisi allüksusi);
  6. tuletatud ülesanded, mida täitmata ei saa kästud ülesandeid sooritada (nt veekogu ületus rännakul, traattõkkesse läbipääsu rajamine objektile lähenedes);
  7. piirangud (nt ei tohi rünnata enne lubatud aega, oma tule planeerimisel tuleb arvestada naaberüksuse asukohaga; minu vastutusala piirid) ja muud kohustused (nt üks jagu määrata kompanii reservi, koguda kõrgema pealiku esmaseid luureteabenõudeid);
  8. oma põhiülesande lõplik sõnastus – kes, mida, millal, kus ja miks teeb (põhiülesanne esitatakse reeglina ühe lausega ja peab hõlmama kõige olulisemat informatsiooni eelseisva ülesande õnnestumiseks);
  9. ülesande täideviimise esialgne ajakava – soovitatavalt kästud ülesande täitmise ajast ettepoole ehk tagurpidi planeerides.
b. Tegurite analüüs ehk luurevälja ettevalmistus (LLE)

1. Maastik ja ilm

  • Maastik (LTV3*) – nii vastase kui oma seisukohast:
    • liikumisteed (teed, sihid, muu läbitav maastik);
    • takistused (jõed, järsakud, hooned, metsa tihedus jms);
    • vaatlus ja tuleväljad (teed, lagendikud, põllud, vaatlust takistavad objektid, lohud ja muud „pimedad alad“);
    • varjatus vaatluse eest ja varjumisvõimalused tule eest (kraavid, vallid, künkad, taimestik, hooned, müürid jms);
    • võtmekohad (annavad taktikalise eelise selle valdajale, näiteks kõrgendikud, sillad, ristteed, kõrged hooned jms).
  • Ilm (kogu ülesande kestel) – mõju nähtavusele, sõidukitele, liikuvusele, relvasüsteemidele, isikutele, nii vastase kui oma seisukohast:
    • temperatuurid/tuulekülm,
    • tuul – kiirus ja suund,
    • sademed,
    • valge/pime aeg (koidik ja hämarik),
    • pilvisus.

2. Vastase olukord ja tõenäolised tegevuskavad

  • Eesmärgid ja kavatsus – püüa aru saada vastase ülesandest. Kas see põhineb tema doktriinil, olukorrateadlikkusel või ta võimetel? Vastase analüüsi aluseks peaks olema tema varasem käitumismuster. Järeldusteni võivad viia järgmised küsimused:
    • Miks vastane seda ülesannet teostab?
    • Mis on ta eesmärgid ja kas need on seotud konkreetsete sündmuste või aegadega?
    • Millised on ta võimed?
    • Milline on ta võitlejate väljaõpe, kogemused, värskus ja moraal?
    • Kui ta ründab või teeb vasturünnaku, siis milliseid teid ta kasutab ja miks?
    • Kuidas maastik mõjutab tema kiirust ja rivistust?
    • Kuidas ta kasutab võtmemaastikke, millel on hea vaatlus ja tuleväljad?
    • Kuidas ilm aitab või piirab vastase ülesande täitmist ja mõjutab tema võimeid?
    • Kust ta saab oma tagalatoetuse?
    • Kust ta saab oma kaudtuletoetuse?
  • Millised on vastase võimed (lahingufunktsioonid):
    • rekkesüsteem – füüsiline, vaatlusseadmed, andurid, radarid?
    • manöövrivõime – reageerimisaeg, vahendid, kiirused, tulejõud, kaitstus?
    • kaudtuli ja õhutoetus?
    • pioneerivõime?
    • õhutõrje – meie õhutoetuse korral?
    • ABK oht?
    • lahinguteenindus ja varud?
    • elektrooniline võitlus – meie side peilimine, mahasurumine?
    • juhtimine ja side?
  • Milline on vastase kõige tõenäolisem tegevuskava ja reageering meie tegevusele?
    • Hinda vastase tavapäraseid tegevusi, nende eesmärke.
    • Hinda vastase tegutsemist meie vastu kontakti korral.
    • Hinda vastase reservi/tugevduse saabumise suunda ja aega.
    • Hinda vastase tugevusi ja nõrkusi.
    • Hinda vastase väljaõppetaset, sidusust ja reageerimiskiirust üllatuse korral.
  • Milline vastase tegevuskava reageeringuna meie tegevusele on meile kõige ohtlikum?
  • Millised kõrge väärtusega sihtmärgid (KVS) peame tingimata hävitama või neid kahjustama, et vastane ei oleks meie vastu edukas?

NB! Vastase tegevuskavasid koostades aseta alati ennast vastase ülema rolli – tee need kavad nii, nagu püüaksid tema asemel sina seda ülesannet edukalt täita, kasutades kogu oma teadmist ja sõjakavalust. Vaid nii saad luua vastase tegevuskavad, millega tal on sind hiljem lahingus raske üllatada.

3. Omade olukord

  • Oma võitlejate olukord – komplekteeritus, väljaõpe, suutlikkus, varustatus, värskus jne.
  • Tagalatoetuse vajadus ülesande täitmiseks – laskemoon, akud, lisarelvad jms.
  • Naaberallüksuste olukord – nende ülesanded, liikumine ja asukohad maastikul, äratundmissignaalid, toetusvõimalused jne.
  • Toetusüksuste olukord – kaudtule võimalus, pioneeride ja muude vajalike spetsialistide toetuse saamise võimalus.

4. Tsiviilolukord alas

  • Tsiviilisikute arvukus, liikumised ja meelsus ülesandealas.
  • Elutähtsad rajatised – haiglad, elektri- ja alajaamad, pumbajaamad jms – reeglina keelualad meie jaoks.
  • Meetmed elanike ja nende vara säästmiseks.
  • Toetusvajadus ja toetusvõimalused elanike poolt, neid ohtu seadmata.

5. Ajakava kontroll

  • Kontrolli üle esialgne ajakava vastavalt tegurite analüüsi tulemustele.
  • Tulemuste alusel täienda ajakava.

Lahinguvälja luureettevalmistus (LLE) ei anna vastuseid ainult maastiku ja vastase kohta, vaid aitab kujundada ka oma plaani olulisi osi. Seetõttu tuleb iga tasandi juhil suhtuda LLE protsessi läbimisse oma tegevuste planeerimisel väga tõsiselt.

Piltlikult on LLE protsess koos selle sisendite ja tulemitega järgmine:

Luureandmete kogumise kohta rekke ja seire kaudu vaata põhiülesannet peatükis 6.3. „Reke ja seire“.

c. Oma tegevuskavade koostamine

Võimalusel koosta vähemalt kaks tegevuskava.

  1. Vaatle varem valmistatud vastase tegevuskava ning otsi selles nõrkusi ja haavatavusi.
  2. Hinda vastase ja oma üksuse lahingujõu suhet (võitlejate arv, kaitstus, eelised maastikul, üllatusmomendi mõju, suhtelise ülekaalu saavutamise tõenäosus jne).
  3. Eelneva põhjal määra, kus ja mis on murdepunkt (decisive point). Otsustav e murdepunkt on olukord lahingus, millest alates on meil suuremad võimalused ülesanne edukalt lõpuni viia kui vastasel meid peatada. Hetk, mil jõudude ja pingutuse tasakaal muutub meie kasuks.
    NB! Murdepunkt on tunnetuslik ja ei pruugi igas ülesandes olla määratav. Kindlasti on vaja see määratleda lähivõitlusse minnes, lähivaritsuses (üldjuhul esialgne tuletegevus) ja reidil (üldjuhul vastase kaitsesüsteemist läbimurdmine). Murdepunkti ei ole tavaliselt kaugvaritsustes ja teistes vastast kulutavates, mitte hävitavates ülesannetes.
  4. Määra põhipingutus (main effort), selle ajastus ja täideviiv allüksus, et keskendada lahingujõud õigel ajal õiges kohas murdepunkti saavutamisele ja ülesande edukale lõpetamisele. Põhipingutus ja seda täideviiv allüksus tuleb määrata alati!
    NB! Põhipingutus võib muutuda ja liikuda eri etappides ühelt allüksuselt teisele. Näiteks reidil on esialgne põhipingutus vastase objektile minimaalsete kaotustega sissemurdmine, mis muudab tema kaitsesüsteemi kasutuks (murdepunkt); järgmiseks põhipingutuseks saab ülesandega ette nähtud eesmärgi saavutamine (vastase varude hävitamine, isiku vabastamine, luureandmete kogumine vms) ja selle täitjaks võib olla määratud teine allüksus.
  5. Määra selge eesmärk, mis tuleb saavutada põhipingutuse täitmisega.
  6. Määra selged eesmärgid, mis tuleb saavutada toetavate tegevustega (toetavad tegevused peavad olema seotud põhipingutuse võimaldamisega).
  7. Määra selged ülesanded, võitlejate arv ja relvasüsteemid eelnevate eesmärkide saavutamiseks.
  8. Määra kõik allüksused eelnevate ülesannete täitmiseks, grupeeri vastavalt vajadusele.
  9. Määra gruppide juhid (rünnakugrupp võib koosneda näiteks kahest jaost – määra kogenum jaopealik juhiks; tuletoetusgrupiks on jagudest kuulipilduripaarid – määra nende juhiks vabanenud jaopealik või rühmapealiku abi jne).
  10. Määra kontrollimeetmed, mis selgitavad ja toetavad põhiülesande täitmist (võtmeajad, hävitusala piirid, tule alustamise korraldus, tulesuunamisjoon, edasiliikumispiir, allüksuste liikumisteekonnad ja sektorid, tulekeelualad ja -suunad jms).
  11. Hinda riske ja planeeri meetmed riskide maandamiseks. Riskid on näiteks oht jääda oma üksuste tule alla, liiga varajane paljastumine vastasele, vastase tugevduse saabumine arvatust varem jne. Maandamise meetmed on selgete tulesuundade määramine, liikumine kraavides või muude varjete taga, objektile lähenemine üle ohutuspiiri alles siis, kui kaudtuli on lõppenud, rünnaku alustamine esimese kontakti korral, et säilitada üllatusmoment, eemaldumine enne ülesande lõppu, kui vastane saavutab ootamatu ülekaalu jne.
  12. Valmista oma tegevuskava kirjeldus ja skits (peab looma lahenduse vastase tegevuskavadele).
  13. Tegevuskava kirjeldus ja skits peab hõlmama järgmisi alapunkte:
    • põhiülesanne,
    • murdepunkt,
    • põhipingutus ja selle saavutamine (etappide kaupa),
    • toetavad tegevused (etappide kaupa),
    • ülesande kavandi kirjeldus (kuidas plaan toimib),
    • riskid ja tegevused nende maandamiseks,
    • vajalik kaudtuletegevus ja selle eesmärgid (kui on saadaval),
    • muud toetuselemendid (kui on saadaval),
    • tegevuskava lõpptulem.
  14. Visandil märgi oma allüksuste liikumiskoridorid, vastutussektorid, ülesanne ja eesmärk etappide kaupa, kaudtule sihtmärgid ja muu oluline info.

NB! Korda protsessi iga järgmise tegevuskavaga (teised tegevuskavad võivad sisaldada erinevaid lähenemisteid ja positsioone, teistsugust põhipingutust või selle ajastust, pettemanöövrit jne).

Iga tegevuskava peab vastama järgmistele tingimustele:

SOBIV

Kui tegevuskava täide viia, kas üksus täidab ülesande kõrgema ja oma pealiku kavatsuse ja eesmärgi kohaselt?

TEOSTATAV

Kas üksusel on piisavalt jõudu, aega, oskusi ja vahendeid, et tegevuskava edukalt täide viia?

VASTUVÕETAV

Kas oodatav tulemus õigustab riskimist inimeste (nii omade kui ka elanike) eludega, on kooskõlas meie reeglite ja kogu sõja eesmärgiga ning väärt vahendite kulutamist?

ERISTUV

Mitme tegevuskava puhul: kas need eristuvad üksteisest piisavalt?

LÕPETATUD

Kas tegevuskava vastab küsimustele: kes, mida, kus, millal ja miks teeb? Kas tegevuskava kajastab ülesande erinevaid faase: liikumine objektile, tegevused objektil ja eemaldumine?

d. Võrdle tegevuskavasid

Tee kiire sõjamäng (vt peatükki 2.2.9. „Sõjamäng“) ja otsusta, milline tegevuskava läheb käiku. 

NB! Kohe, kui tegevuskava on valmis ja valitud, anna see maastikumudeli meeskonnale andmete kandmiseks mudelile.

e. Sõnasta väljavalitud tegevuskaval põhinev kavatsus, …

… kuidas üksus ülesande täidab.

Kavatsus on selge ja kokkuvõtlik kirjeldus, mida allüksus peab tegema vastase, maastiku ja soovitud lõpptulemi suhtes. See loob seose põhiülesande ja tegevuskava vahel, andes võtmeülesanded põhiülesande toetuseks, mis omakorda on alluvatele pealikele initsiatiivi rakendamise aluseks, kui tekivad ootamatud võimalused või kui tegevuskava tervikuna enam ei toimi. Kavatsus on tavaliselt väljendatud 4–5 lausena jutustavas vormis.

Pealiku kavatsus koosneb järgmistest osadest:

  • laiem eesmärk, mis vaatab kaugemale kui põhiülesandes sõnastatud vahetu eesmärk konkreetse põhiülesande täitmiseks. Näiteks mida meie ülesande edukas täitmine saavutab suuremas pildis: võtab vastaselt võimaluse taasvarustada oma rindeüksusi, tekitab lünga tema juhtimises, vähendab vastase kaudtuletoetuse võimet;
  • võtmeülesanded, mis tuleb teostada ja mis on kõige olulisemad, et põhiülesanne õnnestuks. Need on seotud ülesande tempoga, kestusega, mõjuga vastasele ja maastikule, mis tuleb hõivata. Näiteks varjatult läbipääsu rajamine sihtmärgi traataeda, tuletoetus vastase mahasurumiseks rünnakugrupi lähenemisel jms;
  • lõpptulem, mis kirjeldab üksuse soovitatavat olukorda pärast põhiülesande edukat täitmist vastase, maastiku ja teiste oma üksuste suhtes. Näiteks: vastane objektil on hävitatud, esmased luureandmed on kogutud, vastase materjal on hävitatud ja üksus liigub järgmisse patrull-laagrisse jms.

NB! Pealiku kavatsus ei sisalda meetodit, kuidas üksus jõuab praegusest olukorrast lõpptulemini – see kirjeldatakse ülesande kontseptsioonis, ega riske – need on kirjeldatud tegevuskavades koos riskide maandamise meetmetega.

f. Koosta juhised „mida teha juhul, kui …“ olukordadeks, …

… tuginedes vastase analüüsile, riskide hinnangule ja oma tegevuskavadele.

Samm 4. Rekke teostamine

Alati, kui võimalik, tee plaanitud ülesande alas reke.

Enne reket:

  • uuri kaarti ja õhufotosid, kui on, et saada ülesandeala kohta ette teada nii palju kui võimalik;
  • tee ajaarvestus;
  • keskendu vastasele, tema tõenäolistele valmisolekusuundadele ja reaktsioonile maastikul, kui hakkad täitma oma ülesannet;
  • otsi kaardil endale parimad liikumisteed ja positsioonid, et üllatada ja võita vastast;
  • määra maastikul võtmekohad, mille hõivamine või kontrollimine on võti ülesande edukaks täitmiseks;
  • kui rekke tegemine pole võimalik, siis tee see kõik läbi kaardil.

Rekke juhised peavad hõlmama minimaalselt järgmisi alapunkte:

  • rekkegrupi koosseis;
  • piiritletud rekkeala;
  • vastase eeldatav olukord teekonnal ja objektil;
  • omade üksused teekonnal;
  • rekke põhiülesanne;
  • esmased luureteabenõuded (keskendumine vastasele – tugevus, rutiinid, nõrkused – ja maastikule – lähenemisteed, võtmekohad, sissemurdekohad, eeldatavad oma positsioonid);
  • muud luureteabenõuded (teekonna läbitavus, takistused, asustatus jms);
  • väljaliikumise ja tagasioleku aeg;
  • allüksusega ühinemise korraldus;
  • teekonna koridor;
  • omade positsioonide läbimise juhised (kui on);
  • kaudtuletoetus (kui saadaval);
  • meditsiinitugi ja evakuatsioon;
  • erivarustus ülesande täitmiseks;
  • drooni kasutamine;
  • side kasutamine ja ettekanded;
  • korraldused ootamatuste puhul.

Rekke teostamine:

  • taga julgestus kogu ülesande ajaks;
  • kogu kästud luureandmed, mis toetavad, lükkavad ümber või võivad muuta esialgset plaani;
  • märgista skitsil vastase olukord, võtmekohad oma toetusrelvadele, varjatud lähenemisteed objektile, soodsad kaudtulesihtmärgid, takistused;
  • tee sidekontrolle, kui lubatud.

Rekke tulemuste põhjal:

  • vaata üle kõik tegevuskavad ja ole valmis neid muutma või otsustama teise, esialgu kõrvale jäetud tegevuskava kasuks;
  • täiusta kaudtule plaani.

NB! Hiljem ülesandele liikudes on mõistlik kasutada teejuhtidena rekkegruppi.

Vaata ka peatükki 6.3 „Reke ja seire“.

Samm 5. Käsu lõpetamine

Sellega seotakse kogu eelnev töö üheks tervikuks, lõplikuks käsuks, mille pealik on valmis andma allüksusele. Selleks pealik:

  • vaatab üle kõik koostatud käsu osad, kas need on omavahel kooskõlas, ja kontrollib maastikumudelite või skeemide vastavust käsuga;
  • viib sisse vajalikud muudatused rekke tulemusel või kõrgema pealiku juhiste või luureandmete põhjal;
  • kui ette nähtud, siis annab kõrgemale pealikule oma plaanist tagasisidet ja saab kinnituse, et see on kooskõlas kõrgema pealiku kavatsusega, või viib oma plaani kästud muudatused.

Samm 6. Käsu andmine

Pealik annab käsugrupile käsu ajakavas ettenähtud ajal ja kohas. Käsk peab olema selge, lihtne ja ladus. Parim viis on anda kogu käsk korraga ja võtta täpsustavad küsimused lõpus. Käsu andmine ei tohiks kesta kauem kui 30–40 minutit.

Käsu andmisel on soovitatav kasutada teisi pealikke ja spetsialiste, kes valmistasid planeerimise ajal ette oma osad (nt snaiper tuletoetuse, jaopealikud teekondade, pealiku abi lahinguteeninduse, sidemees juhtimise ja side kohta).

Käsu andmist alustades:

  • veendu, et julgestus toimib ja plaanitud tegevused jätkuvad;
  • tee kohaloleku kontroll – kas kogu käsugrupp on kohal;
  • võimalda kasutada kirjutusvahendeid ja märkmikke, et teha märkmeid;
  • anna juhised küsimuste kohta – kas käsu lõpus või teatud faasi lõpus;
  • tee maastikumudelite, kaardi, skeemide tutvustus (mõõtkava, põhjasuund, olulised maastikuelemendid, orientiirid, oma asukoht);
  • kasuta käsu andmisel loogilist järjestust (5 punkti formaat);
  • kasuta lihtsat keelt ja jutustavat stiili;
  • kasuta maastikumudeleid ja skeeme, et käsu info oleks käsugrupile maksimaalselt selgesti arusaadav;
  • esita kontrollküsimusi ja lase alluvatel küsida täpsustusi;
  • anna alluvatele pealikele juhised samade maastikumudelite kasutamise ajakava kohta nende oma planeerimiseks ja käskude andmiseks võitlejatele;
  • anna alluvatele pealikele juhised oma käskude tutvustamiseks sulle (mõistlik on teha koos ja samas kooskõlastada omavahelised tegevused);
  • tee kellade sünkroniseerimine.

NB! Lahingukäsu ülesehituse kohta loe täpsemalt peatükist 2.3.3. „Lahingukäsk“.

Samm 7. Plaani harjutamine

Tegevuste kooskõla ja kiirus sihtmärgil on ülesande õnnestumise võti, mida saab tagada vaid harjutamisega. Samuti toob harjutamine välja võimalikud kitsaskohad ja annab võimaluse plaani veelgi paremaks lihvida.

Võimalusel korralda kogu üksusele tegevuse harjutamine sihtmärgil kas elusuuruses või vähendatud maketil. Kui aega on vähe, siis tuleb harjutustel keskenduda kõige olulisemale – põhipingutuse saavutamisele. See on minimaalne, mis tuleb läbi harjutada.

Veendu, et allüksused harjutavad oma olulisi etappe ja erimeeskonnad oma tegevusi, millest sõltub ülesande õnnestumine. Neid harjutusi võivad ja peaksid meeskonnad tegema igal vabal hetkel ka juba enne käsu andmist.

Kui aega on vähe või ei ole tingimusi füüsilisteks harjutusteks üksusena, siis püüa ülesanne allüksuste pealikega n-ö läbi jalutada kas maastikumudelil, skeemil või kaardil.

Samm 8. Valmisoleku kontroll

See on kogu planeerimist läbiv protsess, mis annab garantii, et üksus on valmis ülesande täitmiseks, midagi ei ole jäetud tähelepanuta ega juhuse hooleks. Valmisoleku kontroll eeldab pealikult minimaalselt järgmist:

  • veendu, et üksuse julgestus on pidevalt tagatud;
  • kontrolli, et võtmeisikute asendused on määratud ja asendajad teadlikud oma ülesannetest;
  • veendu, et allüksuste pealike plaanid on kooskõlas sinu kavatsusega (tagasiside);
  • kui võimalik, osale alluvate pealike käskude kuulamisel, toeta moraalselt ja selgitustega, kui tarvis;
  • veendu, et relvastus ja vajaminevad varud, varustus ja tehnika on korras ja valmis;
  • veendu, et alluvad on teinud tarvilikud kooskõlastused;
  • tee isiklikult oma taseme kooskõlastused;
  • veendu, et kästud harjutused on tehtud;
  • veendu, et võitlejad on söönud, tarbitakse vett ja puhatakse;
  • veendu, et üksus on igati valmistunud ja moraalselt valmis ülesannet täitma.

1. Lahinguplaan …

  • muutub kõrgema pealiku plaani muudatuse tõttu.
  • saab täiendust rekke tulemusel.
  • saab täiendust harjutuste tulemusel.
  • ei muutu.

2. Pärast käsu saamist pealik …

  • ootab täiendavat infot.
  • annab eelkäsu nii kiiresti kui võimalik.
  • väldib suhtlemist alluvatega.

3. Planeerimise ja ettevalmistuste ajakava koostatakse …

  • tagantpoolt ettepoole
  • eestpoolt tahapoole

Täpsuslaskurite ja snaiprite kasutamine

Täpsuslaskurid (sharpshooter) ja snaiprid (sniper) on ekspertlaskurid, kes suudavad tabada sihtmärke pikemate kauguste tagant erinevates ilma- ja valgusoludes. Lisaks oskustele on neil tavaliselt kasutada spetsiaalne relv, vastav laskemoon, suurendusega optiline sihik, öövaatlusseade/-sihik ja laserkaugusemõõtja. Mitmete ülesannete tarvis on mõistlik kasutada ka lasusummuteid, et vähendada vastase võimalust laskja positsiooni avastada.

Täpsuslaskuriks loetakse üldjuhul võitlejat, kelle oskused ja relvasüsteem võimaldab tabada inimfiguuri sihtmärki kuni 500 m kaugusele. Snaipritelt nõutakse tabamuse distantsiks kuni 1000 m (tavakaliibrist suurema relvaga on realistlik saavutada ka 1500 ja rohkem meetrit). Mõlemad peavad suutma tabada nii paigalolevat kui liikuvat sihtmärki igal aastaajal ja vähemalt kerge tuulega.

Täpsuslaskureid ja snaipreid kasutatakse sihtmärkide hävitamiseks, mida teised võitlejad ei suuda kahjustada, sest need sihtmärgid on:

  • liiga kaugel,
  • liiga väikesed,
  • hästi kaitstud,
  • raskesti eristatavad või
  • liikuvad

või teiste relvade löögijõust ei piisa sihtmärgi kahjustamiseks.

Tõhusat laskeulatust ja -täpsust mõjutavad lisaks oskustele ka relva ja laskemoona parameetrid. Iga täpsuslaskur ja snaiper peab teadma oma oskuste ja kasutada oleva relva piire. Lisaks heale laskeoskusele on väljaõpetatud täpsuslaskurid ja snaiprid spetsialistid maskeerimises, rekkes ning kaudtule juhtimises.

Täpsuslaskuritest ja snaipritest lähemalt

Täpsuslaskur on tavaliselt maakaitsejao liige, snaiper võib olla nii jao liige kui ka eraldi meeskonnas rühma- või kompaniipealiku alluvuses. Täpsuslaskurid sooritavad laske üldiselt ilma vaatleja abita, sest ulatused ei nõua erilisi ballistilisi arvestusi ega tulejuhtimist.

Snaiprid aga peavad kaugete sihtmärkide laskmiseks töötama paaris, kus üks paariline juhib lasu sooritaja sihtimise ja tabamuste parandusi, mis tulenevad füüsikalistest mõjudest kuuli lennukaarele pikal distantsil.

Kui väikeüksuse koosseisus on snaiprid või täpsuslaskurid, siis tuleb neile plaanida ülesanded, milles nende oskused ja relvastus toetavad parimal võimalikul viisil allüksuse ülesande täitmist.

  1. Täpsuslaskurite ja snaiprite kasutamine erinevates ülesannetes maakaitse allüksuse koosseisus ja ülesannete toetuseks.
    1. Reke ja seire – vaatlus, detailsete luureandmete kogumine ja skitsi koostamine objekti kohta distantsilt, kasutades ära oma tehniliste vahendite eeliseid (optilised vahendid, kaugusmõõtja). Kui nad on saadaval ja ülesanne seda ette näeb, siis kutsuvad ja juhivad nad kaudtuld vastase peale ning teevad pärast lahingukahjustuste hindamise.
      ​Maakaitsejao rekkeülesande toetuses on mõistlik nad paigutada paiksele positsioonile nii vaatluseks kui ka liikuvate rekkegruppide julgestamiseks. Olukorras, kus liikuv rekkegrupp satub vastasega kontakti, toetavad snaiprid ja täpsuslaskurid rekkegrupi kontaktist lahtirebimist ja takistavad vastase jälitajaid.
    2. Varitsused – lähivaritsuses ei ole snaiprile ega täpsuslaskurile tavaliselt head ründavat rolli, välja arvatud julgestusgrupis, kui selle vaatlusala on pikalt lage ning võimaldab lähenevat vastase tugevdusüksust märgata ja mõjutada kaugemalt kui teised allüksuse liikmed. Neid ei ole mõistlik paigutada rünnaku- ega tuletoetusgruppi, kelle distantsid on liiga lühikesed. Kui sellist julgestusulatust ei ole või pole see oluline, siis on täpsuslaskur või snaiper varitsuse pealiku abi muudes ülesannetes (lähijulgestus, varitsuse aja kulgemise lugemine, vastaselt võetud esemete dokumenteerimine jms). 
      ​Tule- ja miinivaritsustes on snaipri ja täpsuslaskuri roll hävitada võtmeisikuid järgmises järjekorras: kõigepealt vastase esimeste ja viimaste masinate juhid, et takistada vastase masinate väljumist hävitusalast, seejärel allüksuste juhid, tulejuhid, sidemehed, kuulipildurid, granaadiheiturid ja siis teised. Sellises järjekorras hävitamine aeglustab rünnatud vastase võimet alast väljuda, ennast koguda, korraldada vasturünnakut, kutsuda kaudtuld või suruda maha meie varitsust. Kui varitsus on varjatud ehk varitsev üksus ei paljasta vastasele oma asukohta, nagu miinivaritsus, siis tuleb snaipritel ja täpsuslaskuritel kasutada summuteid, et mitte paljastada ennast või allüksust. Varitsusest eemaldumisel võivad täpsuslaskurid ja snaiprid julgestada ülejäänud allüksuse alast väljaliikumist, et takistada vastase jälituspatrullide väljasaatmist.
    3. Reid – nad on osa tuletoetusgrupist, kuid ei pruugi paikneda samal positsioonil meeskonnarelvadega. Neile tuleb leida varjatud positsioonid, kust on objektile hea ülevaade, mis võib olla erinevatest suundadest, kuid eeldusel, et võimalus hävitada võtmeisikuid säilib kogu reidi kestel. Eesmärk on sama mis varitsustes – halvata vastase organiseerumis- ja vastupanuvõime allüksuse rünnakule, samuti hävitada vastase kuulipildujameeskonnad, sest need on peamiseks takistuseks rünnakugrupi sissemurdel objektile. Rünnakugrupi varjatud lähenemisel võib täpsuslaskureid ja snaipreid kasutada eraldiseisvate ja lähenemisteele jäävate tunnimeeste hävitamiseks summutatud laskudega, et vältida liiga varajast avastamist vastase poolt. Rünnaku käigus tuleb hävitada meie rünnakugrupile kohalikku vasturünnakut üritavad vastased. Kui rünnakugrupp objekti hõivab, siis on mõistlik teha täpsuslaskurite ja snaiprite positsioonivahetus vastase võimalike tugevduste lähenemissuundadesse, et aeglustada neid võimalikult kaugelt. See annab objektil tegutsevale allüksusele rohkem aega oma tegevused lõpetada ja eemalduda.
    4. Asustatud ala – oma allüksuse liikumise ja tegevuste julgestamine hea ülevaatega varjatud positsioonilt; vastase snaiprite jahtimine; vastase liikumise või vasturünnaku häirimine jms. Kui täpsuslaskur või snaiper võtab eraldi positsiooni, siis on linnaoludes mõistlik neid hoida kolmestes meeskondades – snaiper, vaatleja ja lähijulgestus. Linnaoludes on raskem säilitada olukorrateadlikkust distantsilt ja vastane võib ootamatult ilmuda selja tagant või tiivalt, mis muudab lähijulgestaja rolli eluliselt oluliseks. Linnaoludes kaitstes või rünnates on sihtmärkide järjestus tavaliselt selline: vastase täpsuslaskurid ja snaiprid, ülemad, masinate juhid, sidemehed, kuulipildujameeskonnad, pioneerid ja siis teised võitlejad.
    5. Julgestamisülesanded ja rekketõrje – võtmekohtade mehitamine või julgestamine. Objekti julgestamisel saab snaipri või täpsuslaskuri paigutada kõrgemale positsioonile, kus ta saab anda varajase eelhoiatuse lähenevast ohust ja samas võimaluse tõrjuda ohtu juba kaugelt. Objektilt julgestust tehes toetab täpsuslaskur ja snaiper ka oma väliseid vaatlusposte ja rekkepatrulle, kui need satuvad vastasega kontakti.
      ​Võib osutuda otstarbekaks paigutada nad meeskonnana objektist väljapoole, et vaadelda ja julgestada peamisi ohtlikke lähenemissuundi. Ülekaaluka rünnaku korral objektile võib nende lisaülesandeks olla ka objekti kaitsemeeskonna eemaldumise katmine.
      ​Rekketõrjes võib nad paigutada vaatlema alasid, kustkaudu vastase rekke- või nurjegrupid peaksid läbi liikuma. Ülesanne võib olla kas vastase liikumisest ettekandmine, et allüksus saaks seada üles varitsuse nende püüdmiseks, või võimaluse korral ka grupi hävitada püüdmine. Selge juhise peab andma allüksuse pealik vastavalt oma hinnangule, kuidas saab ülesanne kõige paremini täidetud.
    6. Kontroll-läbilaskepunkt (KLP) – pika sirge lähenemistee vaatlemine ja julgestamine, et võimalusel tuvastada lähenejaid ja informeerida sellest KLP ülejäänud meeskonda. Ohtliku masina lähenedes tegutseb snaiper või täpsuslaskur masina peatamiseks vastavalt KLP pealiku kehtestatud juhistele. Asustatud alas paikneva KLP korral võib täpsuslaskuri- või snaiprimeeskonna paigaldada KLP alast väljapoole ja kõrgemale, et tagada parem ülevaade, eelhoiatus ja ründajate varajane mõjutamine.
    7. Jälitajate eksitamine ja otsimishaarangud – plaani tulevaritsusi jälitajate ülemate, koerajuhtide ja jälituskoerte hävitamiseks. Selleks võib täpsuslaskuri- või snaiprimeeskond eralduda vastast eksitavast allüksusest ja seada üles tulevaritsuse või terve varitsuste seeria.
    8. Petteülesanded – teetõket puhastada püüdvate vastase pioneeride haavamine või hävitamine; vastasele mulje jätmine, et teatud suunda on võimatu liikuda liigse kaotuste riski tõttu jms.
    9. Kontaktidrillid – esimeses järjekorras vastase kuulipildujameeskondade ja granaadiheiturite hävitamine, siis ülemate jne.
    10. Allüksuse väljaõpe ja ülesandeks valmistumine – maskeerimise õpe ja inspekteerimine, laskeoskuste parandamine, vaatlustehnikad jms vastavalt oma erialaekspertiisile.
  2. Täpsuslaskurite ja snaiprite peamised eriülesanded, mida nad võivad vastavalt olukorrahinnangule teostada oma meeskonnana iseseisvalt või vajadusel maakaitseallüksuse julgestuse katte all, on toodud allpool. Allüksuse pealik võib saada sellise ülesande kõrgemalt või tuletada ise vastava ülesande otstarbekuse.
    1. Vastase snaiprite küttimine – kui alas on vastase snaiprid, kes takistavad meie allüksuste tegevust, siis parim vahend nende asukohtade tuvastamiseks ja hävitamiseks on meie snaiprid. Nad peaksid tegutsema vähemalt paarides, et tagada hea otsimisvõime ja ka enda julgeolek.
    2. Vastase võtmeisikute surmamine – olukorras, kus allüksusel ei ole võimalust pääseda piisavalt lähedale vastase kõrgele ülemale, kelle hävitamine on suure tõenäosusega meie kasuks, saab kasutada täpsuslaskureid ja snaipreid. Need ülesanded antakse kõrgemalt või tekivad oma hea luuretöö tulemusel.
    3. Tundliku tehnika kahjustamine distantsilt – vastase radarid, raketisüsteemid, maapinnal olevad lennukid ja kopterid, kütusetankurid, laskemoonamasinad jms vastase poolt julgestatud kohtades, millele ei pääse piisavalt lähedale allüksuse muude relvasüsteemidega. Need on olulised sihtmärgid, mida tuleb kahjustada vastase lahinguvõime vähendamiseks, ja tihti on selleks piisav ulatus vaid snaipritel või täpsuslaskuritel. Eelistatult tuleks tehnikat kahjustada suurekaliibriliste täpsuspüssidega, kuid enamasti on tehnikal nõrku kohti, mille tabamine ka tavakaliibrilise kuuliga viib süsteemi rivist välja.
    4. Vastase demoraliseerimine – vastase üksikute sõdurite haavamine ja hävitamine nende kaaslaste silme all. Haavatule tuleb appi minna ja nii saab uue sihtmärgi, vastase read aga järjest hõrenevad. Sellised üksikud, kuid pidevad täppislöögid ei vähenda küll oluliselt vastase massi, kuid on suure väärtusega vastase moraali ja initsiatiivi laostamisel. Ei ole midagi hirmutavamat kui teadmine, et iga hetk võib sind teadmata suunast tabada kuul ja sa ei saa enda kaitseks midagi teha.
    5. Kaudtule juhtimine ja sihitamine – tänu nende arendatud vaatlusvõimele ja sihtmärgi asukoha määramise oskustele on täpsuslaskureid ja snaipreid mõistlik kasutada mitmesuguste ülesannete juures tulejuhtidena. Nad suudavad kiiresti ja täpselt määratleda maastikul sihtmärgi ja edastada selle asukoha tuletoetust tegevale allüksusele. Juhitava kaudtule või õhutoetuse juhtimiseks vajavad nad vastavat väljaõpet ja seadmeid.
  3. Planeerimise aspektid.
    ​Allüksuse pealik, kelle kasutada on täpsuslaskurid või snaiprid, peavad ülesande planeerimisel teadma ja arvestama järgmist:
    1. tunne oma snaipri/täpsuslaskuri suutlikkust märke tabada erinevates oludes ja eri kaugustelt;
    2. tunne nende muid oskusi ja võimet neid kasutada, nagu liikumiskiirus erinevates valgus-, maastiku- ja ilmaoludes, suutlikkus pikalt varitseda, tulejuhtimisoskused, koolitaja oskused jms;
    3. enne neile ülesande andmist pea nendega nõu, kas nad saavad sellega hakkama;
    4. küsi neilt nõuannet ja ideid allüksuse ülesande plaanimisel, kust ja kuidas nad saaksid kõige paremini allüksuse ülesande täitmist toetada;
    5. arvesta, et pärast teist või kolmandat lasku peavad nad tõenäoliselt positsiooni vahetama;
    6. neid eraldi paigutades taga nendega sideühendus;
    7. väldi nende paigutamist positsioonidele, mis on liiga lähedal sihtmärgialale (alla 300 m) ja mida vastane oma analüüsis peab tõenäoliselt täpsuslaskuri või snaipri ideaalseks positsiooniks (kirikutornid, katuseharjad jms);
    8. anna neile täpsed ja selged suunised, mida sa vajad, et nad otsiksid ja hävitaksid mingis ülesande faasis, taga neile vajalikud kaardid ja kogu oluline informatsioon, mis aitab neil su tahet ellu viia. Samas peab jääma neile piisav vabadus ise sihtmärke valida, et ka olukorra muutudes anda parim võimalik toetus allüksuse ülesande täitmiseks;
    9. taga neile piisav puhkus, et nende keskendumisvõime ei oleks häiritud, sest muidu ei suuda nad täita ülesannet, mida sa neilt ootad.

Tulesüsteemi planeerimine ja kasutamine

Allüksuse tulevõitluse tõhus mõju saavutatakse ootamatu tulelöögiga kas kõikidest või suuremast osast tulirelvadest vastase gruppide pihta tema hävitamiseks. Mõjuvate tagajärgede saavutamiseks on tarvis tuld organiseerida ja kasutada vastavalt taktikalistele nõuetele, samal ajal peab allüksuse tuli andma lühema aja vältel suuremaid tagajärgi. Viimane on eriti oluline hajutatud lahingutegevuses, kus laskemoonaga taasvarustamine on keeruline.

Tule tõhus mõju eeldab head tuledistsipliini ja laskeoskust. Eesmärk on laskemoona raiskamata saavutada nõutud häving võimalikult kiiresti. Kiirus, täpsus ja relvasüsteemide mõtestatud suunamine on tõhusa tule märksõnad. Kiirus ja täpsus on individuaalse treeningu tulem; relvade mõtestatud suunamine aga osa pealiku lahingujuhtimisest. Ilma juhtimata puudub tulel tavaliselt vajalik mõju ja laskemoona raisatakse tarbetult, tihti nn ületapmise tõttu. Seetõttu on oluline juba plaanides jagada selged laskesektorid, määrata tulerežiimid, tulealustusjooned ja tingimused plaanitust kõrvalekaldumiseks.

Tulesektorite eesmärk lisaks laskemoona ülekulutamise vältimisele on tihti ka oma teiste võitlejate ohutus. Näiteks on väga oluline piirata kuulipilduja laskesektor füüsiliselt oma rünnakugrupi suunal; määrata selged orientiirid ja signaalid kattetule suunamiseks objektilt eemale, kui rünnakugrupp läheneb objektile; lasta vastasel liikuda määratud tulealustusjooneni ja avada tuli vaid pealiku signaali peale jne. Need kõik on osa tõhusast tulesüsteemist.

Tulesüsteemi plaanimine

Ründavat või kaitsvat ülesannet planeerides kavandab pealik järgmised valdkonnad.

  1. Relvade paigutuse vastavalt nende omadustele ja eelistatult ristuva tule saavutamiseks vastase suhtes. Arvesta, kust asukohast ja millise nurga all vastase suhtes saavutab iga relvasüsteem maksimaalse tulemuse. Kuulipilduja laskesektor on kitsam kui automaadil, samas läbistavam, niites korraga läbi mitme vastase ja ka läbi võsa. Granaadi- või raketiheitja vajab täiesti puhast laskesektorit, et granaadi juhtlabad ei takerduks ega muudaks lõhkepea kurssi jne. Risttuli on tõhusam kui otsetuli, sest jätab vastasele vähem võimalusi varjumiseks ega lase tal keskenduda teda tulistavatele võitlejatele (see oleks tal lihtne, kui lastaks vaid ühest suunast). Ründavates ja kaitsvates olukordades tuleb planeerida ka lukustuvad tulesektorid. See tähendab, et ei jäeta tulekatteta tühimikke, kust vastane saaks läbi liikuda. Lukustuvad tulesektorid saab enamasti määrata vaid kohapeal, kuid iga võitleja peaks ka ise jälgima, kuidas tema laskesektor lukustub naabrite omaga, ja tegema vajalikud parandused ise, kui pealik ei ole teistmoodi käskinud.

​Näide relvade paigutusest risttule saavutamiseks kaitsval positsioonil (näiteks kolmnurkse patrull-laagri üks külg)
  1. Tulealustusjoone või -signaali ja tuleavamisjärjekorra relvasüsteemide kaupa. See on oluline vastase üllatustabamiseks, et jätta talle võimalikult vähe aega reageerida, varjuda ja vastu lasta. Me tahame alati tabada vastast ootamatult. Isegi siis, kui tema avastab meid esimesena, peab tiibava rünnakugrupi ootamatu ilmumine ta positsioonile olema üllatus. Tavaliselt on esimeseks, alustavaks relvasüsteemiks allüksuse kõige võimsam relv, mis tekitab vastases šokki ja paanikat – enamasti kuulipilduja. Kaose tingimustes on tal keeruline ja aeganõudev ennast vastupanuks organiseerida ja samal ajal saavad laskurid täpselt sihitud laskudega hävitada lahingus enda kohta otsivaid vastaseid. Üllatuslööki alustavad kõik relvad sisuliselt üheaegselt, kuid mingil juhul ei tohiks alustada automaadiga – kuulipildujavalang on laskuritele alustussignaaliks.
  2. Orientiirid objektil, hävitusalas või julgestusülesannetes. Osa neist saab määrata ja võitlejatele tutvustada enne ülesandele minekut kaardil, skeemil, maastikumudelil. Kindlasti tuleb orientiiride paikapidavust kontrollida rekke või ülesande käigus, vajadusel neid muuta ja ka juurde määrata. Nimeta orientiirid selgelt ja loogiliselt, et kellelgi ei tekiks segadust, millisest suunast käib jutt – kuivanud mänd, mast, kollane maja, küngas jne. Kasuta orientiire tule suunamiseks ja koondtule keskendamiseks, kui mingist suunast tekib esialgu arvatust suurem oht. Anna võitlejatele ka kaugused orientiirideni, et nad teaksid arvestada vajaliku sihtimiskõrgusega.
  3.  Tulekäsklused. Kui lahing käib, siis anna juhised häälega või raadio teel. Kui märkad kõrvalekallet esialgsest plaanist, näiteks vastane ei ilmu välja eeldatud suunast vasakul, vaid kollase maja juurest paremal (vasakpoolsed võitlejad ei näe seda), siis tuleb tuli suunata vastasele: „Kollane maja paremal, vastase jagu, 300 m – koondtuli!“ Koondtuld võib vaja olla ka ohtlikuma sihtmärgi ilmumisel lahinguväljale. Näiteks seab ennast künkale sisse vastase kuulipilduri- või granaadiheituripaar ja hakkab sealt kogu allüksust rohkem ohustama kui teised jalaväelased. Kes iganes ohu tuvastab, kannab sellest pealikule ette ja pealik saab anda käsu: „Küngas vasakul, kuulipilduja, 200 m – koondtuli!“ Samamoodi saab suunata pealik ka üksikuid relvasüsteeme ja meeskondi, andes enne sihtmärgi määramist teada, kellele see ülesanne mõeldud on (koondtule käsklus ei eelda määrangut, sest juba koondtule olemusest tulenevalt kehtib see käsklus kõigile). Tuld saab juhtida ka sihtmärkidele, mis jäävad orientiiridest eemale. Kiireim meetod on anda sihtmärk väljasirutatud käe sõrmede laiusega. Näiteks: „Kuulipildur – miinipilduja kolm sõrme paremal kuivanud puust, 400 m – hävita!“; „Täpsuslaskur – vastase ohvitser viis sõrme vasakul kollasest majast, 300 m – hävita!“.
  4. Julgestus. Siiski, koondtuli ei tähenda, et kogu allüksus koondab oma tähelepanu ja relvad kollasele majale; julgestus peab alati säilima 360 kraadi. Nii plaani kui treeningu osa on see, et äärmised ja tagumised võitlejad teavad oma rolli julgestamisel ning on igal ajal valmis avastama ja tõrjuma vastase rünnakuid teistest suundadest.
  5. Ohutus ja tulekeelualad. Planeeri ja määra ohutusmeetmed oma võitlejate ja tsiviilisikute kaitseks: laskesektorite piirajad (eriti pimedas), selgesõnaliselt keelatud laskesuunad ja kõrgused, et mitte vigastada lähedal või kaugemal paiknevaid tsiviilisikuid, jne. Tulevõitluses tekib kergesti nn tunnelnägemine, kus laskur ei näe midagi muud kui vastast, keda ta peab hävitama. Eelnev tähelepanu juhtimine võimalikele piirangutele aitab laskuril enamasti arvestada asjaoludega, mida tal veel tuleb jälgida. Eriti terav on olukord asustatud alades, kus paanikas elanikud võivad keset tulevõitlust joosta otse üle tänava. Me ei lase kunagi tsiviilisikuid, seega – kes iganes ohtu märkab, sellest ka teada annab.
  6. Tuletegevuse peatamine. Kui pealik hindab, et soovitud mõju on saavutatud, käsib ta „Tuli seis!“ ja kõik dubleerivad. Ärge kasutage lasketiirudes kasutatavat käsklust „Stopp!“, sest see tekitab segadust liikumise korral ja võib peatada allüksuse rünnaku. „Stopp!“ tähendab eelkõige liikumise peatamist, eriti ohuolukorras. Ka siis, kui üksus peab peatuma, ei tähenda see, et ei peaks olema valmis vastase pihta tuld avama, vastupidi. Kui tuletegevus peatatakse, vahetatakse kohe salved ja ollakse igal hetkel valmis uuesti tuld avama.
  7. Tegevused ootamatus olukorras. Vastane ei pruugi läheneda oodatud suunast, vaid meie tiivalt või tagant; vastast võib olla rohkem, kui me eeldasime, nii et temaga toimetuleku esialgne plaan ei ole enam reaalne jne. Pealik tuvastab võimalikud olukorrad, mis sunnivad põhiplaani muutma. Selleks kavandab ja juhendab ta varupositsioonid, signaalid neile minekuks, tulekasutuse ja -ohutuse korra, kattesuitsu, käsigranaatide ja miinide kasutamise, eemaldumiste ja katmise korra jne.

Kuulipildujate kasutamine

Oskuslikult käsitletud kuulipildujat loetakse pooleks tulejõuks jao tuletugevusest. Kuulipilduja tõhus kasutamine nõuab arusaamist kuulipilduja tuletegevuse teooriast. Selle tundmine ja rakendamine muudab kuulipilduja tõsiseltvõetavaks relvaks, mis on võimeline maha suruma ja kontrollima suuremaid sihtmärgialasid. Teooriat tundmata ja kasutamata jääb kuulipilduja vaid suureks ja kohmakaks automaadiks üksikute sihtmärkide vastu ja suur osa relva potentsiaalist ei rakendu. Kuulipilduja tuletegevuse teooriat tuleb õpetada põhjalikumalt kuulipilduri kursustel.

Allpool on toodud kuulipildujate tulekasutuse planeerimise peamised aspektid.

  1. Sihtmärgid. Kuulipildujast tulistatakse peamiselt alasihtmärke ehk vastase gruppe teatud ala ulatuses ja sügavuses. Kuulipilduja punktsihtmärkideks on tavaliselt vastase meeskonnarelvad, punkrite laskeavad, hoonete aknad ja soomustamata sõidukid. Kerge- ja keskmise kuulipildujaga saab kahjustada ka soomustatud masinate vaatlus- ja sihtimisseadmeid, raskekuulipildujaga saab oluliselt kahjustada soomukeid tervikuna.
  2. Varitsustuli. Varitsuskuulipilduja ülesandeks on planeeritud ja ettevalmistatud suundades (lähistel, punktides, joontel) ilmuvate vastase tähtsamate sihtmärkide hävitamine ootamatu tulelöögiga väikestelt kaugustelt. Pealik võib paigutada kuulipilduja varjatud positsioonile allüksuse ette (paiknemisel, objekti- või võtmemaastikukaitses), et tekitada risttule lisamõõde. Ülesande täitmisel tulistatakse suurima tulepingega kuni vastase täieliku hävitamiseni või tema edasiliikumiskatse lõppemiseni. Lennujoon peab olema niivõrd lame, et vastane ei suuda tule all edasi liikuda isegi roomates, sellepärast on tuleulatuse piir tasasel maastikul kuni 300 m, ebatasasel kuni 200 m. Tule avab kuulipildur iseseisvalt sihtmärgi ilmumisel hävitusalasse. Meeskonna täielik varjumine, külmaverelisus ja hoolsus tagab ülesande eduka täitmise. Varitsuskuulipilduja jätab oma positsiooni maha, kui ülesanne on täidetud, või pealiku korraldusel.
  3. Segav tuli. Segava tule eesmärk on hoida vastast teatud piirkonnas (suunas, punktis) ärevil, häirida tema töid ja puhkamist, raskendada ühenduse pidamist positsioonide ja tagala vahel. Erilist tähtsust omab segav tuli öösel, videvikus ja udus. Segava tule loomiseks määratakse „rändavad“ kuulipildujad, mis tulistavad vaheldumisi 3–5 tulepositsioonilt. Tulepositsioonid valitakse sügavusse nii, et need oleksid ühendatud varjatud liikumisteedega, eemal muudest oma positsioonidest ning varutud laskemoonaga. Meeskond tulistab igalt positsioonilt mitte kauem kui 5–10 minutit, seejärel vahetab positsiooni.
  4. Pinnatulistamine (tulistamine kaudse sihtimisega). Kuulipildujaga on võimalik lasta ka sihtmärke, mis ei ole kuulipildurile näha, korrektsete ballistiliste arvutuste tulemusel langevad kuulid sihtmärgile kõrge nurga alt. Selline lasketehnika on kasulik vastase mahasurumiseks ja vigastamiseks lahtistes kaevikutes, kõrgusjoone, künka või metsatuka taga. Igal juhul on vaja teada vastase asukohta, et relv õigesti välja rihtida. Pinnatulistamine katab alati teatud maa-ala, see ei ole täppislaskmine. Tabamisala suurus sõltub lisaks kaugusele ka relva vintraua kulumisastmest. Mida kaugemal on sihtmärk, mida kulunum vintraud, seda suuremale alale hajuvad langevad kuulid. Kuuli suunda muudab ka külgtuul ja ulatust mõjutab õhutemperatuur.

    ​​Pinnatulistamist tehakse kaugematele sihtmärkidele kui relva ettenähtud efektiivne laskekaugus: 7,62 mm kuulipilduja saavutab vajaliku kuulide langemisnurga keskmiselt 900–1800 m kauguselt. Keskmiselt 10 gr kaaluv kuul omab pinnatulistamisel piisavalt kiirust, et tappa või tõsiselt haavata ballistilise kaitseta vastast.

    ​​Pinnatulistamise eeliseks on see, et vastasel on raske määrata teda laskva kuulipilduja asukohta vastutule andmiseks. Kaudtuld kuulipildujatest on võimalik teha ka reidil, et anda oma rünnakugrupile võimalus läheneda ohutus kauguses isegi oma kuulipildujate tulekaare all.

    ​​Pinnatulistamiseks tuleb arvutada sihtimisnurk vastavalt relva omadustele ja laskemoonale. Näiteks KSP-58 (vintraua pikkus 630 mm) laskmisel alasihtmärki 1100 m kaugusel peaks relva vintraua nurk maapinna suhtes olema ca 20 tuhandikku, 1000 m kaugusel 16 ja 1200 m kaugusel 24 tuhandikku.

    ​​Allüksus peaks varakult testima oma kuulipildujad ja laskemoona pinnatulistamise arvutuste kindlaksmääramiseks ja igal kuulipilduril peaks varustuses olema vastavalt koostatud tabel. Selliseid sisselaskmisi saab teha polügoonil, kus tabamisala on kuiv ja tolmune, et vaatleja saaks ohutult kauguselt anda kuulipildurile vajalikud parandused vastavalt tabamustele.
Tabamisala kõrge trajektooriga laskmisel

NB! Kaudne laskmine on riskantne tuleviis, kui samal ajal lähenevad objektile oma üksused. Seda saab teha vaid korralikult fikseeritud kolmjalalt ning eelnevalt tuleb testida kasutatava laskemoona lennukaugust ja tabamisala suurust kuulide hajumisel. Lisaks laskemoona omadustele tuleb arvesse võtta ka maapinna kontuuri, õhutemperatuuri, tuule suunda ja kiirust.

Samamoodi nagu miinipildujate ja suurtükkidega, peaks objekti vaatlema tulejuht, kes korrigeerib kuulipildujatule tabavust.

Näide varje taga olevate sihtmärkide laskmisest kuulipildujaga
  1. Tulistamine piiratud nähtavusega. Rünnata või ennast kaitsta võib olla vaja ka öösel, suitsus, udus. Selleks, et kuulid tabaksid sihtmärke, tuleb relv kolmjalal välja rihtida hea nähtavuse tingimustes, seades piirangud üles ja alla ning vasakule ja paremale. Tulemused kantakse tulekaardile. Sellised ettevalmistused võimaldavad kuulipilduril avada tõhusa tule plaanitud ala katmiseks kas kuulmise järgi, käskluse või signaali peale.
  2. Tulistamine oma võitlejate vahelt või tiibava meeskonna ette. Manöövrit sooritades on tihti vaja katta kuulipildujatulega oma meeskondade liikumist sihtmärgi suunas. Selleks tuleb hoolikalt planeerida nii liikuvate meeskondade liikumiskoridorid, ohutusnurgad kuulipildujale kui ka signaalid kuulipildujatule liigutamiseks, tõstmiseks või lõpetamiseks. Igal juhul tuleb kuulipilduja ja ka teiste toetavate relvade kasutamisel tagada sihtmärgile liikuvate võitlejate ohutus.

Kuulipildujast tulistamisel tagatakse ohutus sellise ohutusnurgaga relva vintraua liini ja oma võitlejate asetuse suuna vahel, et selle ohutusnurga hoidmisel oleks võimatu tabada oma võitlejaid oma kuulipildujatulega.

Tulistamisel tuleb arvesse võtta ka rikošetiohtu, mille ärahoidmiseks on oluline, et kaugus märgi ja oma võitlejate vahel ei oleks alla 200 m ja et laskesuunas ei oleks takistusi (põõsad, ehitised, puud jne), mis tabamuse korral võivad muuta kuulide suunda. 

Ohutusnurka saab kiiresti määrata tuhandikega sõrmede abil:

Ohutusnurga praktiline määramine

NB! Ülaltoodud ohutusnurki ja mõõtmismeetodit võib kasutada ainult sõjaajal. Rahuaegsed lahinglaskmiste nõuded on palju karmimad.

Kuulipilduja on oluline relvasüsteem ja samal ajal vastasele kõrge väärtusega sihtmärk. Pealik peab hoolega kaaluma, kuidas paigutada ja kasutada kuulipildujat nii, et selle meeskond ja relv oleksid võimalikult kaitstud vastase tule eest ning samas suudaksid ettenähtud positsioonilt täita oma ülesannet kõige tõhusamal viisil.

Kaudtule planeerimine ja kasutamine

Kaudtuli saab oluliselt suurendada üksuse hävitusvõimet, aidata üksusel end jälitavast vastasestlahtirebida ja ka üksikute tulelöökidega muserdada vastase moraali. Iga allüksus peab oskama kasutada kõikvõimalikke kaudtulevahendeid, mis saadaval. On need relvad oma allüksuses, kõrgemal, naabritel või liitlastel – nad toimivad ühtemoodi. Hea planeerimise ja kooskõlastamisega saab allüksuse pealik kaudtuld kasutades toetada oma ülesande paremat sooritust ja ka allüksuse kaitset. Seega peaks kaudtule sihtmärke plaanima lisaks objekti alale ka teekonnale sinna ja sealt ära, vastase tugevduste peatamiseks jne. Loomulikult peab plaan olema põhjalikult kooskõlastatud kaudtuld pakkuva allüksusega.

Oma üksustel on kaudtulerelvadest kasutada tavaliselt miinipildujad ja suurtükid. Liitlaste maaüksustel ka raketiheitjad, merelt laevastiku suurtükid ja raketisüsteemid. Tinglikult võib kaudtule alla liigitada ka õhutuletoetuse lennukitelt ja kopteritelt.

Klassikaliselt kasutatakse kaudtulerelvi:

  • vastase hävitamiseks (eesmärk on muuta lahinguvõimetuks vähemalt 30% vastast),
  • vastase neutraliseerimiseks (eesmärk on muuta lahinguvõimetuks vähemalt 10% vastast),
  • vastase mahasurumiseks (eesmärk on vastase liikumisvabaduse takistamine),
  • vastase häirimiseks (eesmärk on vastase üksuste ja masinate liikumise segamine, puhkamise häirimine ja moraali alandamine),
  • vastase pimestamiseks (suitsukatte tekitamine),
  • vastase valgustamiseks.
Kaudtulest lähemalt

Siiski tuleb arvestada, et soovid ja eesmärgid ei anna garantiid, et plaanitu ka tegelikult õnnestub. Ka 30% koosseisust kaotanud tugeva sidususega üksus võib jätkata rünnakut, soomuskaitsega allüksus lihtsalt suurendab kiirust, et väljuda mahasuruva kaudtule sihtmärgialast jne. Seega võib vaid füüsilisi kaotusi tekitavatest kaudtulelöökidest olla vähe kasu, kui neid ei ühildata teiste meetmetega.

Eriti siis, kui vahendid on piiratud ja kasutada on vaid üksikud kaudtulerelvad, peab plaanima sihtmärgid vastase lähenemisteedel asuvatesse nn pudelikaeltesse. Orud, soodevahelised alad, veekogude vahelised teed jms, mis takistavad tulelöögi alla sattunud vastase hajumist, on kaudtule hävingu olulised võimendajad. Sihtmärgialast väljasööstmist takistavad ka ettevalmistatud tõkked ja miinid. Eesmärk on hoida rünnatavat vastast sihtmärgialas kinni nii kaua, kuni plaanitud tulelöök ja häving on tehtud.

Tulevaritsuse kombineerimine kaudtulelöögiga suurendab hävingu ulatust märgatavalt. Alustades näiteks tankitõrjevaritsusega, sunnime vastase jalaväge jalastuma ja varitsejaid otsima hakkama. Õigel hetkel lisatud kaudtulelöök surub jalaväelased maadligi, andes varitsejatele võimaluse eemalduda. Alustades kaudtulelöögiga hävitusalas, sunnime vastase jalaväelasi varju otsima oma soomukitest. Kui alles nüüd lisada tankitõrjerelvade rünnak, on vastase kaotused suuremad. Mitme relvasüsteemi koosmõju on enamasti suurem kui üksikmõju, nende parim ajastus ja järjestus on aga sõjakunst, mida allüksuste juhid peavad õppima valdama.

Miinipildujaid ja suurtükke saab kasutada ka ükshaaval vastase häirimiseks ja moraalseks ruineerimiseks. Teades vastase paiknemiskohta või selle juhuslikult tuvastades määrab vaatleja täpse sihtmärgi. Jagu koos miinipildujameeskonnaga liigub plaanitud laskealasse. Miinipildujameeskond valib laskepositsiooni, jao liikmed julgestavad ning aitavad vajadusel relva ja miine tassida. Miinipildujameeskond rihib relva. Tehakse 2–3 kiiret lasku ja eemaldutakse ruttu laskekohast, kas alast välja või uuele positsioonile eemal, kui ei ole ohtu, et vastane suudab kiiresti otsimist alustada. Vaatleja jälgib tabamusi, teeb paranduste soovitusi ja hindab lahingukahjusid. Tuvastanud otsijate või õhuvahendite väljasaatmise, annab ta sellest jaole kohe teada ja allüksus eemaldub alast. Vaatlejad ja jagu saavad kokku plaanitud kogunemispunktis. Miinipilduja ja miinid võivad olla peidetud vastutusalasse, kus neid tõenäoliselt kõige sagedamini vaja läheb.

Sellised rünnakud tekitavad harva märkimisväärseid füüsilisi kaotusi vastase ridades, kuid sagedased rünnakud on vastasele psühholoogiliselt rasked. Pidevad tulelöögid ettearvamatul ajal ei lase ennast kunagi vabaks lasta ega välja puhata. See muserdab, tekitab sisemisi pingeid ja laastab vastase üksuse sidusust. Nõrga sidususega üksus on ka nõrga võitlusvõimega – just sellise mõju saavutamine on üks maakaitse peamisi eesmärke.

Vastase kontrollitud alas ei ole mõistlik hoida kaudtulerelvi koos, vaid eelplaanimisel tuleks ajastada nende tuletegevus erinevatelt laskepositsioonidelt. Vastasel on vahendid, et kiiresti tuvastada koht, kust kahuri või miinipilduja lasud tehti. Alati tuleb arvestada, et vastutuli samale positsioonile on mõne minuti küsimus. Selleks tulebki pärast oma tulelööki kiirelt asukohta vahetada, soovituslikult kaugemale kui 300 m viimasest laskmispaigast.

Kaudtulerelvade laskepositsioonide hajutamine parandab kaudtulevõime kui terviku ellujäämisvõimet, kuid seab kõrgemad nõuded planeerimisele ja side tagamisele allüksuste vahel.

a. Ohutuskaugused rahu- ja sõjaajal tsiviilisikute asumite lähedal

Selleks, et eelkirjeldatud süsteemi planeerida ja ohutult rakendada, tuleb ohutuskaugusi arvesse võttes vältida omade ja tsiviilisikute ohtu seadmist mürsukildudega. Kaudtulerelvade ohutuskaugus sõltub mitmest tegurist, nagu relvade kaugus sihtmärgialast, suund ning relvameeskonna kogemused. Ohutuskaugusele tuleb liita ka kildude mõjuulatus.

Ohutuskaugused kaudtulerelvade erinevate kauguste korral rahuaja tingimustes:

Laskekaugus (km)

Ohutuskaugus (m)

Sihtmärgi täpsus

alla 2 km kerge miinipilduja

250 + kildude mõju

Täpne või rahuldav

alla 6 km

300 + kildude mõju

Täpne või rahuldav

6–12 km

500 + kildude mõju

Täpne või rahuldav

12–18 km

700 + kildude mõju

Täpne või rahuldav

üle 18 km

1000 + kildude mõju

Täpne või rahuldav

Kui sihtmärk on ebatäpne (sihtmärgi ebatäpne mõõdistamine, aeg- või sensorsütikute kasutamine, lastes üle oma üksuste), siis lisatakse ohutuskaugusele 100–200 m.

Kildude mõjukaugused:

  • kaevunud võitlejad: 50 m,
  • mittekaevunud võitlejad:
    • alla 105 mm relvadel 50 m,
    • 105–122 mm relvadel 100 m,
    • 130–155 mm relvadel 200 m.

Suurtükiväetule ohutuskaugus väheneb siis, kui lastakse otse küljelt, ja võib suureneda, kui tulistatakse otse tagant oma allüksustest tunduvalt madalamal olevat sihtmärki.

Välja arvutatud ohutuskaugused näitavad tõelist ohutuskaugust vaid üldjoontes. Õige ohutuskaugus selgub järjepidevatel laskmistel tehtud vaatluste põhjal. Seepärast peab tulejuht tegema vaatlusi erinevate tuleüksuste tule tabavusest ja hajumisest ning arvestama neid ohutuskauguste määramisel.

NB! Neid ohutuskaugusi tuleb silmas pidada ka sõja ajal, kui alal on tsiviilisikud!

b. Kaalutletud riskikaugus ja ohtlik lähedus

Kaalutletud riskikaugusega (risk estimate distances, RED) võib ohuala vähendada ainult sõjaajal ja kindlas veendumuses, et meie kaudtuli ei tapa ega vigasta elanikke. Riski võtmine väljendub oma võitlejate lähenemises tulistatavale sihtmärgialale või asumises kaugusel, kus võimalus saada ise oma kaudtulest mõjutatud kas kildudega või plahvatuse põrutuse kaudu on 0,1% kuni 10% PI (probability of incapacitation). PI väärtus 0,1% tähendab, et oma võitlejate risk viga saada on üks tuhandest, 10% aga, et üks kümnest.

Eriti liitlaste kaudtulerelvade toetust kasutades tuleb alati anda ka teada, kas oma võitlejad on sihtmärgiala ohtlikus läheduses (danger close). Ohtliku läheduse korral on tuleparandused lubatud kõige rohkem 100 m sammude kaupa, et vältida omadele kahju tekitamist.

Kaud- ja õhutulerelvade ohutuskaugused
Oma ja liitlaste peamiste kaud- ja õhutulerelvade ohutuskaugused kaalutletud riskiga:

Relvasüsteem

Ohtlik
​lähedus
​(danger
​close
)

ORV (m)

Laske-
k​augus
​kuni

0,1% Pl

10% Pl

1/3

2/3

Max

1/3

2/3

Max

60 mm MP

600 m

100

150

175

60

65

65

3500 m

81 mm MP

600 m

165

185

230

75

80

80

5700 m

120 mm MP

600 m

150

300

400

100

100

100

7100 m

105 mm haubits

600 m

175

200

275

85

85

85

11500 m

122 mm haubits

600 m

200

280

450

100

100

125

14600 m

155 mm haubits

600 m

200

280

450

100

100

125

24000 m

155 mm iseliikuv

600 m

200

280

450

100

100

125

40000 m

155 mm DPICM

600 m

280

300

475

150

180

200

28100 m

5’’/54 v 62 kahur (laevad)

750 m

450

450

600

210

225

250

23100 m

AGM-65 rakett (õhk-maa)

-

95

35

-

20/25/40 mm kahurid (õhk-maa)

-

150

100

-

Tomahawk 1000 lb lõhkepeaga

-

200

80

-

105 mm kahur (lennukid)

-

165

65

-

2,75” raketid (õhk-maa)

-

200

160

-

5” raketid (õhk-maa)

-

200

150

-

2000 lb rakett (juhitav)

-

220

70

-

Hellfire (õhk-maa)

-

120

50

-

500 lb pomm (pinnal)

-

245

130

-

500 lb pomm (õhus)

-

300

155

-

1000 lb pomm (pinnal)

-

305

160

-

1000 lb pomm (õhus)

-

340

175

-

2000 lb pomm (pinnal)

-

315

165

-

2000 lb pomm (õhus)

-

380

180

-

500 lb JDAM (pinnal)

-

185

55

-

500 lb JDAM (õhus)

-

230

80

-

1000 lb JDAM (pinnal)

-

210

75

-

1000 lb JDAM (õhus)

-

275

100

-

2000 lb JDAM (pinnal)

-

265

80

-

2000 lb JDAM (õhus)

-

305

105

-

NB! Miinipildujate ja suurtükkide tule kasutamist planeerides püüa mitte ületada 3/4 maksimaalsest laskeulatusest, et jääda plaanitud täpsuse piiridesse.

Liitlaste relvasüsteemide kasutamiseks on vaja eriväljaõpet või antakse üksusega kaasa volitatud tulejuht, kellel on ka sidevahendid kaudtulega toetavate üksustega suhtlemiseks.

c. Kaudtule kasutamine maakaitses

Patrulliv või julgestav väikeüksus kasutab kaudtuld peamiselt järgmistes ülesannetes:

  1. reidi korral objektil oleva vastase hävitamiseks ja mahasurumiseks, et anda rünnakugrupile võimalus läheneda;
  2. kauge varitsuse korral vastase hävitamiseks hävitusalas koos otsetulerelvade kasutamisega;
  3. reidi ja varitsuse korral vastase tugevduste saabumise tõkestamiseks objektile/hävitusalasse;
  4. ülesandelt või kontaktist eemaldumisel jälitava vastase mahasurumiseks;
  5. objekti või maa-ala julgestuses vastase hävitamiseks või mahasurumiseks lähenemisteedel objektile või maastikukohtades, millelt vastane saaks objekti tule alla võtta;
  6. kiire tulelöögi tegemiseks vahetult avastatud ajutiselt peatunud vastase pihta;
  7. petteülesannetes vastase takistamiseks teatud teed mööda liikuda või sellelt tõkkeid eemaldada;
  8. vastase tugipunkti ühekordseks või järjepidevaks ahistamiseks;
  9. võimalike vastase varitsuste mahasurumiseks oma teekonnal;
  10. võimalikel lähenemisteedel oma paiknemisalale vastase mahasurumiseks, et ise alast eemalduda.

d. Kaudtule järgutamine (ešelontuli)

Ešeloneerimine ehk järgutamine on kaudtulerelvade kasutamine võimsuse järgi kordamööda, kas vähenevas või kasvavas järjekorras. See on võimalik juhul, kui on kasutada mitu erineva võimsusega kaudtulerelva.

Reidil on mõistlik alustada objekti mahasurumist võimsama relvaga ja samal ajal läheneda rünnakugrupiga esimese ohuala jooneni. Kui jätkab teine, nõrgem relvasüsteem, väheneb ka ohuala ja grupp saab liikuda lähemale jne. Mõistlik on iga relvaliigi viimase lasuna lasta suitsumürsk või -miin, mis annab rünnakugrupile teada, et on ohutu edasi liikuda järgmise jooneni. Nii saab rünnakuüksus läheneda tingimustes, kus vastane on maha surutud, tema vaatlus- ja vastupanuvõime nõrgestatud. Kui langeb viimane miinipilduja suitsumiin, on rünnakugrupp valmis koheselt sööstma objektile.

Nõrgemalt tugevamale tulelöögile üleminekut võib vaja olla petteülesannetes. Kui vastane näiteks kergema kaudtule all siiski üritab raidtõket eemaldada, tuleb suurendada relvasüsteemi tõhusust, et sundida vastast oma plaanist loobuma ja valima teise tee, kuhu me teda suunata tahame. Kui sama tulemuse saavutavad ka väiksemad miinipilduja miinid, siis ei ole vaja raskemat lahingumoona raisata.

Lähenemiskaugused kaudtule ettevalmistuse ajal riskifaktoriga 0,1 PI (miinipildujad kuni 3 km, suurtükid kuni 18 km kaugusel)

NB! Igasuguse kaudtule kasutamisega peab kaasnema vaatlus ja vaatlejal peab olema sideühendus kaudtuld tegevate üksustega. Pimesi võib lasta vaid siis, kui jälitava vastase tõkestamiseks eemaldutakse alasse, kus on vahetult ise oldud ja on kindel, et selles alas ei ole tsiviilisikuid.

e. Mürskude ja sütikute valik

  1. Kildmürsk (hetksütik). Reageerib kergele löögile ja kasutatakse:
    • seisva isikkoosseisu vastu,
    • maapinnal lamava isikkoosseisu vastu,
    • soomustamata sõidukite vastu,
    • materjali vastu.
      ​Hetksütikuga kildmürsk kaotab oma mõju, kui üksused on kaevunud, ebatasasel maapinnal, paneelmajades või kaevanduste alal.
  2. Kildmürsk (viitsütik). Hetksütikule pannakse ca 0,05sekundiline viive, et saavutada rikošett või maasse tungimine. Kui tulejuht laseb tihedasse metsa, vastu mullavalli, maju või vastu soomustamata sõidukeid, peaks tulejuht kasutama viitsütikut.
  3. Kildmürsk (aegsütik). Lõhkeb õhus kindlaksmääratud ajal oma lennujoonel. Seda kasutatakse järgmiste sihtmärkide vastu:
    • üksused avatud maastikul,
    • üksused kaevikutes,
    • üksused sügavates laskepesades,
    • üksused sõidukites.
      ​Üksus peab olema sooritanud kontroll-laskmise aegsütikule (aegsütik peab olema sisse lastud õigele kõrgusele).
  4. Kildmürsk (sensorsütik). Sensorsütik on elektrooniline sütik, mis lõhkeb eelnevalt määratletud kõrgusel (12 meetrit). See on hea vahend, et lasta kildmürsku üllatusena või alale, kus puudub vaatlus. Sellega rünnatakse samu sihtmärke, mida aegsütikuga.
  5. ICM ja DPICM (kassettmürsud). Kassettmürsk koosneb konteinermürsust ja aegsütikust ning sisaldab ühendeid. ICM sisaldab kahte tüüpi laskemoona:
    • jalaväevastane (AP) on tõhusaim kaitseta isikkoosseisu vastu. Kui sütik läheb tööle, viskab viskelaeng „granaadid“ välja. Kui nn põhjaplaat puutub vastu maad, hüppab granaat kuni kolme meetri kõrgusele ja plahvatab;
    • kaheotstarbeline (DP) on tõhusaim kergelt soomustatud sõidukite ja varustuse vastu. Kuid see on ohtlik ka isikkoosseisule. Löögist plahvatab kumulatiivne laeng, mis on võimeline läbistama kerge soomuse. Samas eralduvad killud, mis on mõjusad jalaväe vastu.
  6. Valgustusmürsk ja -miin. Olenevalt kaliibrist suudab valgustusmürsk tagada valgustuse kõige rohkem kaheks minutiks kuni 1000meetrise diameetriga alal. Valgustusmiin valgustab ala 55–60 sekundit.
    NB! Laskmisel plaanida valgus nii, et see jääb sihtmärgi taha ega valgusta oma allüksusi.
  7. Suitsumürsk ja -miin. Suitsukatte tekitamise eesmärk on vaenlase pimestamine või oma üksuste kaitsmine suitsukardinaga. Suitsukate takistab või raskendab vastasel otsetule kasutamist. Suitsu kasutatakse tavaliselt:
    • pimestamiseks,
    • varjamiseks,
    • petmiseks,
    • signaliseerimiseks.

Suitsukate õnnestub kõige paremini siis, kui ilm on pilvine ja tuule kiirus on alla 10 m/s. Tõhusat suitsukatet ei teki, kui lumekatte paksus on üle kuuekümne sentimeetri.

Suitsumoonaga kaudtuleülesande täitmiseks peab tulejuht sihtmärgi määramisel arvestama tuule suunda ja kiirust.

Suitsuekraani säilitamiseks korratakse tulistamist eesmärgipäraste vahedega.

f. Tuleliigid, sihtmärgitähised, sihtmärgi liigutamine ja piiravad meetmed

Väikeüksus kasutab HLTs ja julgestusülesannete täitmiseks peamiselt nelja tuleliiki.

  1. Ettevalmistustuli – vastase positsioonide ja tema vaatlusvõime nõrgestamiseks vahetult enne rünnakut (reid või vasturünnak).
  2. Toetustuli (kattetuli) – liikumise julgestamiseks, vastase tugevduste ja jälitajate peatamiseks jms.
  3. Tõkketuli – eelplaneeritud tulebarjäär, mis peatab vastase edenemise julgestatavale objektile.
  4. Häiriv tuli – liikuva, peatunud või paikneva vastase füüsiliseks ja moraalseks kahjustamiseks.

Ettevalmistustuli planeeritakse tuletoetuskilel objektile ristiga punktina tavaliselt alana 100 x 100 m. Kui rünnatav ala on suurem, siis plaanitakse erinevad sihtmärgid või liigutatakse sihtmärki tulejuhtimise meetodil. Alati, kui on saadaval erinevad kaudtulerelvad, tuleks tuli järgutada ehk ešeloneerida. Võimalusel kasutada ka suitsu ja valget fosforit, millel on tugev demoraliseeriv toime.

Toetustule võib plaanile kanda punktina või ka joonena (100 x 300 m), et tõkestada vastast, kes tõenäoliselt hargneb rünnakrivistusse.

Tõkketuli plaanitakse tavaliselt joonena, häiriv tuli punktina.

Sihtmärgi liigutamine on olukord, kus tuld tuleb tellida plaanitud sihtmärgist eemale ehk siis, kui allüksus liigutab sihtmärki oma liikumise ees või taga või kui vastane liigub või asub mujal, kui me oskasime planeerida. Kiireks sihtmärgi liigutamiseks tuleb anda plaanitud sihtmärk kohe koos vajalike parandustega kaudtule allüksusele – see kiirendab nende arvutusi ja seega tuletegevuse alustamist. Näiteks vastase ilmumisel plaanitud sihtmärgist kirdes saab tulejuht kutsuda tule: „AB0034 paremale 300, üles 450, sihirist.“ Kui vaja, siis muudab tulejuht laskemoonatüüpi. Kui ei muuda, siis lastakse vaikimisi sama moona, mis plaanitud sihtmärgile oli varem tellitud.

Liikumise ajal on tulejuhil mõistlik ennetavalt arvutada vajalikke parandusi, et ootamatus olukorras saaks parandatud tuletellimuse edastada võimalikult kiiresti.

Piiravate meetmete peamine eesmärk on tagada sõbralike jõudude ja tsiviilisikute ohutus. Pärast meetme määramist ja aktiveerimist tuleb tulekasutus määratud alas või üle joone kooskõlastada.

Piiravad meetmed on järgmised.

  1. Tulekeeluala (no-fire areaNFA) – ala, kuhu ei tohi ulatuda ükski kaudtuli ega sellemmõju, välja arvatud juhul, kui selle kehtestanud staap lubas ülesande käigus tule kasutamise või kui selles alas avab vastane tule sõbralike jõudude vastu. Viimasel juhul peab kohapealse üksuse pealik langetama otsuse ja kasutama minimaalset jõudu, et kaitsta oma üksust või tsiviilisikuid.
  2. Tulepiiranguala (restrictive fire areaRFA) – ala, millesse on määratud mingit tüüpi tulekasutuspiirang. Piirangut võib ajutiselt peatada selle kehtestanud staap või pealik. Kasutatakse, kui ei soovita näiteks üleliigseid purustusi.
  3. Piirav tulejoon (restrictive fire line, RFL) – joon, millest üle ei tohi kaudtuli või selle mõju ulatuda ilma kooskõlastuseta. Kasutatakse kõige enam kahe liikuva üksuse vahel.

g. Kaudtuleplaani kaardikiled

Maapealsete tegevuste (manöövriskeemi) järel tuleb koostada kaudtule kaardikiled: täielik ja steriilne. Täielikku kaudtuletoetuse kaardikilet kasutab allüksus tuletoetusüksusega kooskõlastamiseks ja oma allüksusele käsu andmiseks.

Täielik kaudtule kaardikile peab sisaldama järgmist informatsiooni:

  1. allüksus, kes kaudtuld kasutab;
  2. kuupäev, millal kile valmistati;
  3. aeg, millal ülesanne algab ja lõpeb (kuupäev, kellaaeg);
  4. kile kehtivusaeg („kuni“ kuupäev, kellaaeg);
  5. kaardilehe nimi/number;
  6. kutsungid ja sagedused (põhi- ja varu-);
  7. objekt;
  8. VKP;
  9. vaatlejad, tuletellijad (põhi- ja varu-);
  10. teekonnad objektile ja sealt ära (põhi- ja varu-);
  11. muud olulised kontrollpunktid (KPd, allüksuste ühinemispunkt jms);
  12. kaardi referentspunktid koos kaardiruutude väärtustega;
  13. sihtmärkide sümbolid koos numbrite ja asukohtadega;
  14. prioriteetne sihtmärk;
  15. päästik, relvad, laengud, kestused ja soovitud mõjud;
  16. muud märkused (kui on).

Steriilne kaudtule kaardikile võetakse patrulli (vastase kontrollitaval alal) kaasa. Sellele kantakse täielikult kilelt vaid järgnev info:

  1. sihtmärkide sümbolid ilma sihtmärkide numbriteta;
  2. kaardi referentspunktid ilma kaardiruutude väärtusteta.

NB! Patrulli liikmed peavad meelde jätma steriilse kile sobitumise kaardile, samuti sihtmärkide numeratsiooni. Sihtmärkide numbrite meeldejätmiseks on mõistlik nimetada sihtmärgid süsteemselt ühest suunast teise, ülalt alla või liikumise suunas.

Reidi kaudtule täielik kile (näidis)
Reidi kaudtule steriilne kile

h. Muud planeerimisjuhised

  1. Alati, kui võimalik, kooskõlasta tuletoetust tegeva üksusega või kõrgema vastutavaga oma kaudtulesoovid silmast silma. Lisaks relvade, tuleliikide, kestuse ja ešeloneerimise kooskõlastamisele uuri välja ka toetust tegeva üksuse ajaprognoos tuletellimusest kuni mürskude ja miinide sihtmärgile maabumiseni (time on target). See annab ettekujutuse planeerimiseks vajalikust ajastamisest ja võimaldab arvutada sihtimispunkti, kui vastane liigub.
  2. Kui alal on liitlaste õhuvahendeid, siis arvesta vastavate piirangutega – kopterid ja lennukid ei lenda samas ajas ja ruumis mürskude ja miinidega.
  3. Püüa alati pärast tulelööki teha lahingukahjude hindamine. Nii saab arvestust pidada vastase kaotuste üle. Edasta oma hinnangud kõrgemale ja ka tuletoetust teinud allüksusele – see on oluline osa nende õppeprotsessist, et saada veelgi tõhusamaks ja seeläbi pakkuda sulle edaspidi paremat toetust.

Tõkete rajamine

Tõkkeid on vaja rajada vastase liikumise aeglustamiseks, tema konkreetse liikumissuuna keelamiseks, tema peatamiseks hävitusalas või enesekaitseks oma positsiooni ette. Tõketest on vaid siis kasu, kui need ei võimalda lihtsat ümbersõitu (on seotud teiste takistustega) ja plaanitud on tegevused, mis takistavad vastasel tõkkeid kergesti eemaldada. Selleks on mõistlik tõkkeid kombineerida lõhkekehade, erinevate varitsuste ja ka kaudtulega. Tõkkeid, mis takistavad või oluliselt aeglustavad vastase liikumist, saab tõhusalt luua kohapealsest materjalist. Alljärgnevad näited ongi sellised ja nende valmistamine ei nõua kõrgtasemel pioneeritehnilisi oskusi ega palju lõhkeainet.

Tõkete tõhusamaks muutmisest erinevaid tehnikaid kombineerides loe ka peatükist 6.4 „Varitsused“ ja 6.8.3 „Improviseeritud ründevahendid“.

Raidtõkked

Eesti metsastes oludes on tõhus vastase liikumist aeglustada raidtõketega, langetades teedele ette puid. Puud ei pea olema väga suured, kuid soovitatavalt peaks langetatud puu ulatuma üle tee. Puu läbimõõt peaks olema 20 cm ja rohkem. Kui teeala on lai ja langetatud puud ulatuvad vaid tee keskjooneni, siis langetatakse puud üksteise peale risti. Langetatud puude kännud jäetakse 70–80 cm kõrguseks. Tee läbimatuks muutmiseks peab tõkke asukoht olema selline, et ümbersõit pole kerge (tihe mets, pehme pinnas või muud looduslikud takistused tee äärtes).

  1. Puid saab langetada saega või lõhkeainega. Saega saab puid teele langetada siis, kui vastast alas veel ei ole. Saagijaid tuleb julgestada. Laengutega raidtõket tehes tuleb laengud paigaldada enne vastase alasse saabumist, kuid puud saab langetada ka siis, kui vastase rekkeüksus on läbi liikunud ja alasse saabub kolonni põhiosa (laengute ja kaablite maskeerimine).
  2. Raidtõkkeid võib kasutada varitsuse korral vastase hävitusalas hoidmiseks, vastase edasiliikumise aeglustamiseks, samuti petmiseks, et sundida vastast valima teine tee. Varem ettevalmistatud raidtõkkeid saab täiendada roomikuvastaste miinide, miinilõksude või nende imitatsiooniga, et sundida vastast veel rohkem aega viitma neid kontrollides. Kui paigaldada ehtsad miinilõksud, tuleb need üles korjata, kui vastane ei saabu või loobub tee puhastamisest, vastasel juhul on need ohuks tsiviilelanikele. Igal juhul tuleb selliste tõkete üle seada vaatlus.
  3. Tee läbimatuks muutmine on edukam, kui langetada puid pikale teelõigule ja võimalusel need tugeva traadiga kokku siduda (kui tõke on seatud üles varem) – nii ei jaksa ka vintsiv soomusmasin neid eest ära vedada ja vastane peab saatma oma võitlejad traate lahti lõikama. Tulevaritsuse korraldamine lähidistantsilt ei pruugi siiski olla mõistlik, sest peatatud vastasel on kõrgendatud valmidus ennast kaitsta. Küll võib samal ajal käivitada ettevalmistatud miinivaritsuse, tulevaritsuse või kasutada miinipildujaid vastase tegevuste häirimiseks ja kahjude tekitamiseks. Ulatuslik raidtõke on edukas tehnika vastase aeglustamiseks või teisele teele sundimiseks, samal ajal kui oma võitlejate risk on madal.
Raidtõkke rajamine ja tugevdamine
  1. Kiire raidtõkke saab langetatud puudega rajada ka kaitse- või varitsuspositsiooni ette, et aeglustada tormijooksul jalaväge. Et seda enne mitte paljastada, tuleks puud langetada laengutega ja õigel ajahetkel.
Raidtõkke langetamine oma positsioonide ette
  1. Puu langetamisel tõkkeks ja ka ohutuseks on vaja kindlaks teha, millises suunas puu eelistatult kukub ja kui kaugele ulatub. Kukkumise suunda saab määrata visuaalselt: kuhu suunda on puu rohkem kaldu või millisel küljel on rohkem võramassi. Talvel loeb ka see, kus küljes on puul rohkem lund. Saagimisel ja lõhkamisel saab puu langemise suunda teatud määral ka mõjutada.
  2. Puu kõrgust ehk seda, kui kaugele langetatav puu maapinnal ulatub, saab lihtsalt mõõta näiteks puupulga abil. Hoia puupulka nii, et selle kaugus su silmadest on võrdne pulga pikkusega ning kolmnurga kahe külje vahele jääv nurk on sirgnurk. Ideaalis peaks silm olema kännuga samal kõrgusel. Liigu kas lähemale või kaugemale, kuni väljasirutatud käes olev pulk on visuaalselt puuga ühekõrgune. Vahemaa sellest kohast puuni ongi puu pikkus.
Pulgameetod
Saagimistehnika
  1. Mootorsaega puud langetades soovitud suunas tuleb kasutada õiget saagimistehnikat. Esmalt lõika juhtsälk selles suunas, kuhu tahad, et puu langeb. Kui tavaliselt lõigatakse juhtsälgu alumine lõige horisontaalselt ja ülemine lõige 60–80º, siis raidtõkke tegemiseks on mõistlik saagida ka alumine lõige nurga all. See võimaldab jätta puu kännu külge kinni. Kui juhtsälk on saetud, alusta teiselt poolt puud horisontaalset lõiget juhtsälgu keskkoha suunas (langetuslõige). Lõikamise ajal kasutab paariline kiile või kangi, et suunata puud kindlalt kukkuma soovitud suunas. Sae ettevaatlikult, kuni puu hakkab langema, jättes saagimata riba juhtsälgu ja langetuslõike vahel (toetuskihi). Toetuskiht toimib hingena, mis hoiab puu langemise sellel kursil, nagu juhtsälguga plaanisid, ja kui alumine lõikenurk on piisav, ei murdu puu kännu küljest lahti.
  2. Puude langetamiseks lõhkelaenguga on mitu moodust. Lihtsaim ja kiireim on laengu paigaldamine puule 1/3 ulatuses puu ümbermõõdust, soovitud murdumiskõrgusele ja sellele küljele, kuhu tahetakse, et puu langeks.

NB! Puude langetamisel lõhkelaenguga on ohutuskaugus 150 m. Lähemal võib olla vaid piisava maastikutakistuse taga.

Laengute kogus puidu lõhkamisel, kg

Läbimõõt, cm

M-46

TNT

10–20

0,5

0,6

20–30

1

1

30–35

1,5

2

35–40

2,5

3

40–45

3

4

45–50

4

5

Lõhkelaengu paigaldamine puule

Tankitõkkekraavid

Tankitõkkekraavid saab mõistliku ajakuluga rajada kahte buldooserit või buldooserit ja frontaallaadurit kasutades (T-meetod). Tankide ja väiksemate sõidukite peatamiseks peab kraav olema järskude servadega, vähemalt 1,5 m sügav ja 3,3 m lai. Kui töö käib kahe masinaga, siis üks lükkab pinnasekihi risti teega ette ja teine lükkab või tõstab ettelükatud pinnase omade poole valliks. Kumbki tagurdab pärast oma lüket pisut tagasi, teise masina lükke eest ära. Tankitõrjekraavi ette tuleks langetada puid või vedada palke, et takistada pioneerimasina ligipääsu kraavile ja sellest üle- või läbikäigu rajamist. Kraavi ette panna võimalusel ka roomikumiine, vallile ja kõrvale metsa kaitselaenguid, et takistada jalastunud pioneere ja jalaväge. Külgedele võib panna ka suundmiine, et lasta puruks vastase pioneeritehnikat.

Tankitõrjekraavi rajamine ja mineerimine

Masinate vrakid

Masinate vrakid teedel ja asulates saab sättida tõketeks, millest läbimurdmine võtab aega ning võib paljastada tankide ja soomukite vähemkaitstud kohad vigastamiseks. Paiguta masinad tihedalt üksteise vastu ja seo traadiga. Tekkinud mass ei lase neid ükshaaval eemale tõmmata. Kasuta lõhkekehi ja pettemiine, et vastase pioneerid eemal hoida. Kombineeri võimalusel betoonplokkide ja varitsustega. Paiguta tõkke ette vanu rehve ja muud põlevat materjali, et takistada vastase pioneeride lähenemist.

Sõidukitest teetõke Moldovas 1992

Betoonplokid ja suured kivid

Need aeglustavad oluliselt vastase liikumist. Künklikul maastikul teede ääres saab ligipääsetavale, piisava kaldega künkale plokid või kivid varakult valmis viia ja seada sellise nurga alla, et neid saab vähese jõuga teele veerema lükata. Et vastast üllatada, tuleb need maskeerida. Nii saab peatada või vähendada liikumiskiirust varitsuse korraldamiseks. Järsu nõlva alla laenguid paigaldades saab korraldada ka pinnasevaringu teele.

Varajased ettevalmistused

Aja kokkuhoiuks tuleks valmistuda ette veel enne, kui vastane on alasse saabunud. Maakaitsjad saavad varakult planeerida võitluskohad. Ettevalmistused võivad hõlmata tõkkekohtade kaardistamist, energia ja ajakulu arvestamist, vajaliku tehnika väljavaatamist ja kokkuleppeid, kaablite vedamist ja peitmist, vajalike süvendite valmis kaevamist ja maskeeringuga katmist jne. Kõik, mida annab varakult plaanida ja ette valmistada ilma lahingu ajal plaanitud tegevust paljastamata, tuleb varakult valmis teha.

Tankide ja soomukite hävitamine

Tankid ja soomukid on kergemate relvade tulele vastupidavad ja neid hävitada on keerulisem kui jalastunud vastase võitlejaid. Kui allüksusel on kasutada tänapäevased tankitõrjeraketid, siis nendega ei ole eriti vahet, kuhu soomustatud masinat tabada, korralikud raketid läbistavad ka aktiivsoomuse. Kuna aga vahendid on alati piiratud, siis tuleb teada ka seda, kuidas hävitada soomusmasinaid kergemate vahenditega.

Jagades soomustehnika üldiselt kaheks – kerged (soomustatud autod, jalaväesoomukid, lahingumasinad) ja rasked (tankid, liikursuurtükid, pioneeritehnika), tasub arvesse võtta järgmisi näitajaid.

  1. 7,62 (7,62 x 51, tüüp M993, musta tipuga kuul) kaliibriga soomustläbistav laskemoon läbistab 100 m kauguselt kuni 18 mm terast ja on seetõttu tõhus enamiku kerge soomustehnika vastu. 5,56 ja tavaline 7,62 on üldiselt kasutud, 12,7 tavamoon aga efektiivne kerge soomuse vastu (lahingumasinad kuni 100 m, kergemad kuni 300 m).
  2. Kimpudesse seotud granaadid (4–5 tk) suudavad purustada soomustehnika roomikuid ja lagesid. Üksikud granaadid tulemusi ei anna.
  3. 81 mm miinipildujamiini otsetabamus hävitab kerge soomuse, kuid ka liikursuurtükid ja pioneeritehnika. 120 mm miin suure tõenäosusega kas hävitab tanki või kahjustab seda oluliselt.
  4. Kerged granaadiheitjad hävitavad kergeid soomusmasinaid, kuid eelistada tuleks sihtimist küljelt, tagant või ülalt. Raske soomustehnika kahjustamiseks tuleb sihtida torni ja kere ühenduskohta, tagaosa, tornipealset ülalt ja juhi vaatlusseadmeid.
  5. Tankid on enamasti kaetud reaktiivsoomusega, mis hajutab kergema tankitõrjelasu mõju, enne kui see soomust suudab mõjutada. Edukas praktika on olnud tabamuste sihtimine samasse punkti – esimene granaat hävitab reaktiivsoomuskatte ja teine läbistab tanki enda soomuse. Igaks juhuks võiks olla valmis samasse punkti lasku sooritama ka kolmas granaadiheitja.
  6. Öisel ajal näeb soomustehnika juht läbi öövaatlusseadme 60–80 m kaugusele. Kõikide meeskonnaliikmete vaatlusseadmed muutuvad lokaalsete põlengute läheduses ülevalgustamise tõttu kasutuskõlbmatuks.
  7. „Surnud ala“ nii kahuri kui ka kuulipilduja puhul on 20 m ümber torni keskpunkti, üle 30 m tanki taga.
20meetrine „surnud ala“ tanki ees
37meetrine „surnud ala“ tanki taga
  1. Tankikahuri tõusunurk on piiratud, seetõttu on asustatud alas kõrgemate korruste tabamine lähedalt võimatu, kui tank püsib samal tasapinnal.
Kõrgemale tabamise võime seos tanki kaugusega hoonest
  1. Lasud pearelvast avaldavad olulist mõju tekkiva lööklaine ja rõhu tõttu. Jalaväelane võib hukkuda või saada tugevaid põletushaavu kaugusel kuni 200 m ja laiusel kuni 90 kraadi pearelva suunast. Tankimürsu kildude efektiivne mõjuala ulatub kuni 1000 m kaugusele ja 400 m laiusele tabamispunktist.
Ohtliku ala mõõtmed lasu korral

Soovituslikud sihtimispiirkonnad soomukite ja tankide hävitamiseks

BMP-2
BTR-70
T-72
T-80

Taktikalised soovitused soomustehnika jahtimisel

  1. Tankitõrjemeeskonda peaks kuuluma ka kuulipildur ja täpsuslaskur, et hävitada ja häirida jalaväelasi, kes püüavad neutraliseerida tankitõrjujat.
  2. Hävitusalad peavad olema kanaliseeritud, vähendamaks lahingutehnika manöövrivabadust.
  3. Varitsuste asukohad peavad võimaldama vastase lähenemis- ja eemaldumistee äralõikamist.
  4. Tankitõrjurid peavad valima laskepositsioone erinevatel tasanditel, et kasutada ära lahingutehnika pearelvade tõusunurga piiranguid.
  5. Aktiivsoomuse ja soomusterase paksuse tõttu tuleks vältida sihtmärgi laskmist eestpoolt, vaid lasta pealt, külgedelt ja tagant.
  6. Esmajärjekorras hävita tuletoetustehnika (nt liikuvad õhutõrjesuurtükid), mida kasutatakse tihti tankitõrjurite hävitamiseks.

NB! Kõik vastase tankitõrje- ja ka õhutõrjerelvad on kõrge väärtusega lahingumaterjal. Kui võimalik, siis võta need võidetud vastaselt üle ja õpi kasutama nende endi vastu. Varitsusest saadud relvi kontrolli alati hoolikalt, et poleks vigastusi, sest kannatada saanud relv on kasutajale ohtlik.

Kõrge väärtusega ja kõrge tasuvusega sihtmärgid

Peatükk on refereeritud Gert Nurki lõputööst „Tankitõrjeraketikompleksi MILAN 2 kasutamine hajutatud lahingutegevuse tingimustes väikeüksuse koosseisus“ Tartu, 2017.

Nagu eespool välja toodud, on hajutatud lahingutegevus oma mõjult kujundav tegevus, mis loob soodsaid tingimusi põhiüksustele, kes viivad läbi otsustavaid tegevusi. Soodsaid tingimusi saab luua näiteks vastase juhtimise ja tagalateeninduse häirimise, pealetungi aeglustamise, tuletoetusvahendite hävitamise või teise ešeloni üksuste sidumisega.

Kuna maakaitseüksused tegutsevad enamasti hajutatult ja vaenlase kontrollitaval maa-alal, on oluline, milline on vastase vahendite valik, mida soovitakse mõjutada. Et kõrgema üksuse toetus tihti puudub ning omad üksused on hajutatud, võideldakse peamiselt vähest kaitstust ja julgestust omava vastasega. HLTd rakendav üksus lähtub põhimõttest teha võimalikult vähese kuluga võimalikult suur kahju, jäädes ise kaotusteta. Seetõttu on maakaitseüksuste sihtmärkideks enamjaolt kõrge tasuvusega ja kõrge väärtusega sihtmärgid. Kuigi oma kaotuste tekkimise võimalus pole välistatud, on siin kasutegur suur.

Kõrge tasuvusega sihtmärkideks (KTS, ingl high payoff target, HPT) nimetatakse vastase vahendeid, mille hävitamine aitab sõbralikel jõududel märkimisväärselt oma eesmärke saavutada. Näiteks on sõbralike jõudude kaitsetegevusel kõrge tasuvusega sihtmärkideks vastase kaudtulevahendid. Hävitades vastase kaudtulevahendeid, luuakse põhiüksustele soodsad tingimused kaitsetegevusteks ja aidatakse sellega kaasa sõbralike jõudude eesmärkide saavutamisele.

Kõrge väärtusega sihtmärkideks (KVS, ingl high value target, HVT) nimetatakse vastase vahendeid, mida ta üksus vajab oma ülesande edukaks täitmiseks. Selle vahendi kaotus halvendab vastase vägede tähtsaid funktsioone. Kuna vastase manöövrid tuginevad peaaegu alati soomustehnikale, on sõbralike üksuste jaoks üheks kõrge väärtusega sihtmärgiks kütusetankurid. Hävitades kütusetankuri koos manööverüksuste jaoks vajaliku kütusega, on võimalik panna seisma vastase pealetung või vähendada selle tempot olulisel määral.

Motolaskurpataljon jalaväe lahingumasinatel (BMP)

Näitlikustamaks vaenlase poolt kontrollitaval alal HLT tingimustes võitleva üksuse vastast, saab tuua välja jalaväelahingumasinaid BMP kasutava Vene Föderatsiooni 2002. aasta motolaskurpataljoni tüüpstruktuuri ja rünnakrivistuse. HLT tingimustes tegutsev vastase allüksus tegutseb tõenäoliselt suurema allüksuse koosseisu, nagu näiteks motolaskurbrigaadi kuuluvate osiste vastu, kuid kõnealune struktuur võimaldab siiski näitlikustada nende osiste asetuse põhimõtteid lahinguväljal.

Analüüsides eeltoodud struktuuri, võib teha järgmised järeldused:

  1. Eeltoodud mehhaniseeritud motolaskurpataljoni sidepidamise juhtkonna ja allüksuste vahel tagab siderühm, mis sisaldab kahte BMP-2K sidesoomukit. Need soomukid on sõbralike üksuste jaoks kõrge väärtusega sihtmärgid, mille hävimisel on vastase pataljoni juhtimine halvatud, mis omakorda tähendab vähem koordineeritud tegevusi selle allüksuste vahel.
  2. Kogu pataljoni allüksuste varustusklassidega täiendamine toimub teenindusrühma poolt. Kuna tagalarühmas on ainult 36 isikut, on suure tõenäosusega enamik neist hõivatud lahinguteeninduse tagamisega ning selletõttu on julgestus tagatud minimaalselt. Teenindusrühm ei oma lahingumasinaid, vaid veoautosid, mistõttu on see vähese kaitstusega. Sellest tulenevalt on teenindusrühm kergesti haavatav kõrge väärtusega sihtmärk.
  3. Pataljon toetab kaudtulega oma manööverallüksusi orgaanilise miinipildujapatareiga, milles on kokku 8 miinipildujat. Miinipildujapatarei on kõrge tasuvusega sihtmärk, mille hävitamine annab manöövrivabadust sõbralikele üksustele.

Eelnevalt väljatoodu põhjal võib väita, et enamik sõbralike üksuste jaoks kõrge väärtuse ja tasuvusega sihtmärke asub vastase kontrollitaval maa-alal. Need üksused omavad vähest julgestust, sest manööverüksused on eesliinil lahingutega hõivatud. Hävitades kõrge väärtuse ja tasuvusega sihtmärke vastase enda tagalas, on võimalik luua soodsaid tingimusi oma põhiüksuste eduks. Sellise ülesande täitmiseks sobivad nii HLT põhimõttel tegutsevad maakaitse- kui ka teised kerged jalaväeallüksused.

Sõjamäng

Kindral, kes võidab lahingu, teeb palju arvestusi oma templis, enne kui lahing saab peetud.

Sun Zi

Sõjamäng (wargame) on reeglite ja sammudega distsiplineeritud protsess, mis püüab ette näha ülesande tõenäolist kulgu, võttes arvesse mõlema poole jõudude tugevusi, nõrkusi, asukohti ja võimalikke tegevuskavasid koosmõjus ilmastiku, maastiku ja tsiviilolukorraga ülesande vastutusalal.

Praktikas tähendab see seda, et mängitakse läbi eeldatavad vastase ja loodud oma üksuse tegevuskavad teineteise vastu. Sõjamängu eesmärk on leida nõrku kohti oma plaanis, et neid parandada, ja saada ka vastuseid olukordadele „juhul, kui …“.

Jao ja rühma tasandil ei ole sõjamäng väga formaalne, vaid pigem arutlev. Seda võib teha pealik üksi, kuid alati, kui võimalus, tuleks kaasata alluvaid pealikke.

Sõjamängu saab teha valmiskujundatud tegevuskavadele – nii vastase kui enda omale, mida teineteisele vastandatakse (vastase kile oma kile peale kaardil või vastavalt maastikumudelil). Kuigi pealik on tegevuskavasid valmistades selle protsessi peas juba läbi käinud, on nüüd aeg saada kinnitus nende sobivusest ja tuvastada vajalikud jätkutegevused.

Esimesena vaadeldakse lahingut alustavat tegevust (action) – tavaliselt meie üllatusega alustavat ründavat tegevust vastase vastu. Tuleb veenduda, et see hõlmab kogu soovitud ruumi ja mahu. Kui nüüd selgub, et seni plaanitu ei pruugi olla piisav, siis tuleb teha plaanis vastavad parandused.

Teisena vaadeldakse, kuidas vastane võib meie löögile reageerida (reaction) – siin on enamasti mitmeid variante. Varitsuse puhul püüab vastane varjuda meie tule eest ja avada vastutule, rünnata meid tiivalt varitsusest vaba allüksusega või sooritada tormijooksu otse hävitusalast meie positsiooni suunas. Kõik need võimalikud vastase tegevused tuleb üle vaadata ja kilel täiendada.

Kolmas samm on meie vastutegevus vastase reageeringule (counteraction) – mida me peame tegema vastase reageeringu edutuks muutmiseks. Seda tuleb vaadata kahes mõõtmes – esiteks, kas meie plaanitud takistused on piisavad (hävitusalast väljumine on raskendatud, teine vöönd kaitselaenguid vastase rünnaku korral, julgestus on piisav tiibava rünnaku tõrjumiseks jms); teiseks, meie tegevused juhul, kui vastane suudab vältida meie plaanitud kaitsemeetmeid (teine miinivöö tõrkus; terveks jäänud vastased jätkavad rünnakut meie positsioonile jms). Need on meie jaoks kõige halvemad stsenaariumid. Plaani tuleb nüüd täiendada, et ka neil juhtudel vastu seista, ja määrata selged signaalid vastavatele olukordadele üleminekuks (positsioonide vahetus uuele suunale, kiire kontrollitud eemaldumine ohutus suunas jms).

Neljas samm on sõjamängu tulemuste ülevaatamine, vajalike muutuste (nt teha tõkkeid varitsuskoha ette) või täienduste (nt vaja kaasa võtta rohkem kaitselaenguid vms) kinnitamine ja plaani ning lõpuks käsu vastav täiendamine.

Sõjamängust lähemalt

Sõjamäng on sisuliselt oma plaani kvaliteedikontroll, millel on kaks suurt väärtust: see aitab tuvastada võimalikke nõrku kohti oma plaanis ja teiseks, see kinnistab oma plaani paremini osalejate mälus, mis on iga plaani hea toimimise aluseks.

Lisaks manöövrile tuleb igas etapis vaadata üle ka kaudtuleplaani paikapidavus, haavatute evakuatsiooniplaan ja lõpuks kogu allüksuse kontaktist väljasaamine.

Nagu alguses mainitud, on sõjamäng distsiplineeritud protsess. Selles ei vaielda ega kaitsta isiklikke eelistusi (mitme erineva tegevuskava puhul, kui neid on teinud erinevad isikud). Alati peab olema üks mängujuht, kes jälgib protsessi järjekorda ja peatab olukorra, kui see läheb plaanitud rajalt kõrvale või emotsionaalseks. Kui kord on taastatud, läheb sõjamäng edasi.

Jao puhul on tavaline, et meeskondade pealikud kirjeldavad oma tegevusi võitlejateni, rühma puhul jaopealikud meeskondadeni, kompanii puhul rühmapealikud jagudeni – alati kaks astet alla. Allüksuse pealik peab korda ja keskendub tegevuste kooskõlas olemisele ning tuvastab vajalikud parenduskohad kogu allüksuse plaanis.

Kui on valmistatud rohkem kui üks oma tegevuskava (seda tuleks alati eelistada), siis tuleb mõlemad selliselt läbi mängida ja tulemuste põhjal otsustab allüksuse pealik, millise tegevuskava allüksus kasutusele võtab. Võib juhtuda, et sõjamängu käigus sünnib erinevate tegevuskavade kombineering, mis tõotab kõige paremat tulemust.

Tuleb meeles pidada, et sõjamäng ei ole asi iseeneses või aja kulutamine lobisemisele, vaid see peab võimaldama ette näha ootamatuid olukordi ning seeläbi anda võimalusi plaanida lahendusi. Eesmärk on ülesande parim õnnestumine ning oma kaotuste ja pingutuste vähendamine.

Sõjamängu üldised reeglid on järgmised:

  1. Jää objektiivseks ja ära lase isiksuste isiklikel eelistustel ega nende tunnetusel, „mis pealikule meeldib“, neid mõjutada. Nad peavad vältima tegevuskavade kaitsmist vaid sellepärast, et nad ise või pealik on need koostanud.
  2. Kirjuta täpselt üles iga tegevuskava eelised ja puudused kohe, kui need sõjamängu käigus selguvad.
  3. Analüüsi jätkuvalt tegevuskavade sobivust, teostatavust ja vastuvõetavust. Kui tegevuskava kukub sõjamängus neis testides läbi, siis kas muuda tegevuskava või lükka see kõrvale.
  4. Väldi enneaegsete järelduste tegemist ja selliste tulemuste kogumist, mis toetaks kindlaid järeldusi. Ole protsessis aus ja erapooletu.
  5. Väldi erinevate tegevuskavade omavahel võrdlemist sõjamängu jooksul. Võrdluse ja valiku saad teha siis, kui kõik tegevuskavad on läbi mängitud ja tulemused välja toodud.

Maastikumudelid

Alati, kui on aega, tasub käsu andmiseks luua maastikumudelid. Üks mudel peaks kujutama teekondi lähtekohast objektini ja sealt järgmisse peatuspaika, teine mudel peaks kujutama tegevust objektil. Maastikumudelid on väikeüksuse liikmetele ülesande oluliste andmete meeldejätmiseks ja allüksustele omavahelise koostöö toimimiseks parimad võimalikud vahendid. Võttes arvesse, et kõigile ei jagu tavaliselt kaarte ja eriti patrullides ei tohi kaasas kanda mingeid märkmeid käimasoleva ülesande kohta, on ülesande detailide päheõppimine ja maastikuga sidumine eluliselt oluline.

Enne mudeli tegemist tuleb tähelepanu pöörata järgmisele:

  1. Enne, kui saab alustada maastikumudelite valmistamist, peab olema teada allüksuse ülesanne ja kogu maa-ala, mida ülesande täitmine hõlmab.
  2. Pärast ülesande saamist analüüsib pealik kaarti ning võttes arvesse oma ülesande iseloomu, märgib kaardile piirkonnad, millest on mudelit vaja. Analüüs sisaldab ka mudelite suuruse (see oleneb tööjõust, ajast, materjali olemasolust ja muudest  võimalustest, kuid vähemalt 1 x 1 m) ja skaala arvutamist. Pärast analüüsi saab pealik valida maastiku, kuhu planeeritavad mudelid mahuvad.

Patrull-laagris ja rännakul tuleb mudel teha ringkaitseala keskele. Juhul, kui viimati nimetatud olukorras ei ole võimalik mudelit teha, võib selle teha ka väljapoole ringkaitseala. Oluline on, et tegevus oleks hästi julgestatud ja jäetaks maha võimalikult vähe jälgi.

Rännaku jaoks tehakse marsruudi mudel, millel kajastatakse teekonda objektile. Mudelil peavad olema märgitud olulised maastikupunktid, mida rännaku ajal läbida tuleb.

Objektimudel on detailsem ning suuremas mõõtkavas, et täpselt määrata iga grupi või võitleja ülesanded ja liikumised. Üldjoontes võiks objekti mudeli suuruseks olla samuti üks ruutmeeter, et seal kogu tegevus ja objektid esile tuua.

Näide maastikumudelist
Näide maastikumudelist

Tegevuste järjekord mudeli valmistamisel

1. etapp – maastik (vahetult eelkäsu andmise järel)
  1. Kõigepealt aseta kaart maastikuga kokku.
  2. Eemalda maapinnalt mättakamar nii, et mudeli ruut jääb võimalikult sile ja puhas muust looduslikust prügist.
  3. Analüüsi mudeli suurust – kui suur tuleb mõõtkava, kui palju läheb vaja tööjõudu.
  4. Leia kaardilt maastikuorientiirid.
  5. Märgi põhjasuund.
  6. Märgi marsruudikast.
  7. Abilised eemaldavad mätta ja taimestiku.
  8. Määra skaala ja skaala tähistus.
  9. Märgi piirjoonte abil pinnavormide paigutus ja suurus, abistajad teevad pinnavormid (suurendatult, nii jäävad need paremini meelde).
  10. Märgi joonorientiirid (näiteks teed, sihid, elektriliinid, ojad).
  11. Märgi punktorientiirid (näiteks hooned, rajatised, geodeetilised punktid, kivihunnikud).
  12. Märgi maastikul kasvav taimestik (näiteks lagedad alad, metsad, raiesmikud, sood).
  13. Märgi koordinaatteljestik.
  14. Märgi oma asukoht, ülesande objekt ning teadaolevad vastase ja teiste oma üksuste asukohad.
  15. Lisa paberil või papil tunnused iga olulise elemendi juurde.
​2. etapp – tegevus (esialgse plaani kujunedes)

Rännakumudelile märgi:

  1. VKP;
  2. põhi- ja varuteekonnad (objektile ja sealt ära), lisa silt suuna ja pikkusega iga lõigu kohta;
  3. teadaolevad ohualad ja nende kogunemiskohad enne ja pärast;
  4. tõkked, mille ületamine on ohtlik või aeganõudev, nt jõeületused;
  5. kaudtule sihtmärgid koos sihtmärginumbri ja koordinaadiga;
  6. järgmine patrull-laager; lisa koordinaat, hädaolukorra kogunemiskohad, varuasukoht patrull-laagrile.

Objektimudel:

  1. Tee nii täpne mudel kui võimalik ülesande objektist (hooned, punkrid, laskepesad, masinad, tõkked, väravad jms).
  2. Märgi julgestuspeatused ja VKP.
  3. Märgi kõik oma positsioonid, lähtealad, sissemurdepunkt jms.
  4. Märgi kaudtule sihtmärgid objektil koos sihtmärginumbri ja koordinaadiga.
  5. Märgi tulesektorid ja tule suunamine etappide kaupa.
  6. Too esile selged orientiirid objektil tulesektoriteks.
  7. Märgi grupid mudelil etappide kaupa või ole valmis neid liigutama käsku andes, nii nagu käsu andmine edeneb.

Materjal maastikumudelite ehitamiseks

Lisaks looduslikule materjalile on pealikel mõistlik omada ka ettevalmistatud komplekti maastikumudeli kasutamiseks.

  1. Mängusõdurid, -relvad, -sõidukid (omad ja vastased, eri värvi).
  2. Eri värvi lõnga või nööri joonte (teljestik, teekonnad, sektorid) märkimiseks.
  3. Aerosoolvärve või värvilise kriidi puru (kraavide, jõgede jne jaoks).

Eesmärk on saavutada võimalikult selge arusaadavus olukorrast ja toimuma hakkavast.

Lisa alati põhjasuund ja legend, mida mingi ese või värv mudelil tähistab. Tutvusta neid kohe alguses, enne mudeli peal selgitama asumist.

Ühtlustatud tegevuste eeskiri

Ühtlustatud tegevuste eeskiri ehk ÜTE (standard/standing operating procedures, SOP) on iga allüksuse juhiste kogum, kuidas just see allüksus tegevusi ja ülesandeid sooritab. See võib sisaldada kogu allüksuses kasutatavaid lisakäemärke ja koodsõnu, mida kõik võitlejad peavad teadma. ÜTEga saab määrata vastutusalad ametikohtade järgi planeerimisel, logistikas, sisemised ettekannete vormid, kontaktidrillid just sellise suurusega allüksustele, nagu tegelikult allüksuses võitlejaid on jne.

Sellesse saab kirja panna, kus võitlejad kannavad alati oma esmaabikomplekti ja olulist meeskonnavarustust, juhuks kui hädaolukorras peavad teised allüksuse liikmed neid asju kätte saama.

ÜTEga saab määrata ka vastutuse tehnika ja relvastuse eest, erivarustuse jaotuse võitlejate vahel, kindlad lisaülesanded allüksuse sees positsioonide järgi, vormide ja erariiete kandmise olukorrad, standardvarustuse komplektid erinevateks ülesanneteks jne.

ÜTE ei pea olema mahukas, vaid keskenduma sellele, mida allüksus teeb baastasemest erinevalt või sellele lisaks. Kõige suurema eelisena hoiab ÜTE käsuandmisel aega kokku, sest kõigile võitlejatele ÜTE järgi teadaolevaid juhiseid ei ole vaja üle korrata, vaid piisab ÜTEle viitamisest.

ÜTE peab olema kirjas ja seda peab tutvustama igale uuele allüksuse liikmele, et ta oleks võimeline kiiresti ja õigesti tegutsema allüksuse koosseisus.

Kokkuvõte

  • Ülesande planeerimine on kindlate sammude jada, mida juht juhib ja korraldab, et valmistada oma üksus ette ülesande täitmiseks.
  • Lahinguplaan saab protsessi käigus täiendust. Seda võib olla vaja muuta kõrgema pealiku plaani muudatuse, rekke tulemuste või isegi harjutuste tulemuse tõttu.
  • Ülesande planeerimise põhiosa on esialgse lahingplaani väljatöötamine, millesse kaasatakse ka allüksuste pealikud ja spetsialistid – tekib kaasvastutus.
  • Vastase tegevuskavasid koostades aseta alati ennast vastase ülema rolli – tee need kavad nii, nagu püüaksid tema asemel sina seda ülesannet edukalt täita.
  • Kavatsus on selge ja kokkuvõtlik kirjeldus, mida allüksus peab tegema vastase, maastiku ja soovitud lõpptulemi suhtes.
Please wait